“Erakvähid” on triloogia teine romaan, kus esimesest osast “Berliini paplid” lugejale tuttavaks saanud tegelaste elu pööratakse pea peale. Torunn Breiseth, romaani üks peategelasi on kolmekümne seitsme aastane. Tema isa Tor peab suguvõsa põlistalu Kesk-Norras Trondheimi külje all. Ta on vanim kolmest vennast ja ainuke, kellel on järeltulija. Ootamatult pärib Torunn talu ja seisab suure eluvaliku ees. Keskmine vend Margido, kes peab väikest matusebürood Trondheimis, sipleb usu, kõhkluste ja pealetükkiva lesknaise vahel. Noorim vend Erlend, tunnustatud aknadekoraator Kopenhaagenis, seisab samuti tähtsate eluvalikute ees. Nad annavad endast parima, kuid kas veresidemetest ja heast tahtest piisab, et suguvõsa liita?

31aastane Casey Peabody ei tea, kuidas eluga edasi minna. Hiljaaegu lõppenud armusuhe ja ema ootamatu surm on tema hinge jätnud tuikava tühimiku. Kunagise golfitalendi postkasti saabuvad nüüd peamiselt võlateated – üks ähvardavam kui teine. Casey tuleb ettekandjatööga hädavaevu ots otsaga välja ja üürib kitsukest hallituslõhnalist garaažituba. Seal ootab teda aga viimane allesjäänud pidepunkt ja trööst: kuue aasta eest alustatud romaan, mille kallal kirjanduslike ambitsioonidega naine unetundide arvel töötab. Ja siis leiab Casey end ühtäkki veel armukolmnurgast, mis ähvardab ta lõplikult tasakaalust välja viia. Lily Kingi „Kirjanikud ja armastajad“ on südamlik, intelligentne, humoorikas ja unustamatu lugu armastusest, loovusest, eneseleidmisest ning sellest hirmuäratavast, ent võimalusterohkest hetkest elus, kui üks ajajärk on lõppemas ja teine algamas.

Need kaks armastust olid keisrinna Elisabeth ja näitlejanna Katharina Schratt. Keiser, absolutismi-idee viimaseid kandjaid eelmise ja käesoleva sajandi Euroopas, oli tegelikult üksildane mees ka eraelus. Habsburgide dünastia läks oma loojangule vastu Austria-Ungari keisrikoja intriigide saatel.

"Teie kuulutus Saturday Review of Literature’is ütleb, et spetsialiseerute läbimüüdud raamatutele. Fraas antikvariaat-raamatukauplus hirmutab mind küll veidi, kuna antikvaarset seostan ma kallidusega. Olen vaene kirjanik, kellele meeldivad antikvaarsed raamatud, aga kõike minu soovitut on siin võimatu saada, kui välja arvata ülikallid haruldased köited või siis Barnes & Noble’i liiga kõrge hinnaga võidunud väljaanded, mis on kooliõpilaste käest läbi käinud.“ Nii algab New Yorgist pärit miss Helene Hanffi muhe kirjavahetus kauplusega Marks & Co., mis keskendub haruldastele ja kasutatud raamatutele ning tegutseb Londonis aadressil Charing Cross Road 84. Kakskümmend aastat vahetab see otsese ütlemisega New Yorgi kirjanik sõnumeid märksa vaoshoituma Frank Doeliga, Londoni raamatukaupmehega, ning nende sõprus süveneb üha, kuni 1949. aasta detsembris, kui Suurbritannias valitseb sõjajärgne toidupuudus, jõutakse sinnamaani, et Helene muretseb, kas tema saadetud sealihast jõulusink äkki juutidest omanikele solvavalt ei mõju. Peagi vahetatakse üha isiklikuma sisuga uudiseid Hanffi karjääri ja Franki pere kohta. Kahtlemata oleks nende kirjavahetus edasi kestnud, ent 1969. aastal annab firma sekretär Helene’ile teada, et Frank Doel suri ootamatult. Eelviimases kirjas ärgitab Helene Hanff turistina Londonisse läinud sõpra: „Kui juhtumisi Charing Cross Road 84 kanti satute, vahest siis suudlete seda? Võlgnen sellele nii palju.“