„Klaasimeistrid“ annab ülevaate Eesti vanimast ja kindlasti ühest võluvaimast tööstusharust – klaasitootmisest. Käsitlemist leiavad kõik olulisemad klaasitööstused, aga ka nende omanikud, tööliskond ja kunstnikud. Rikkaliku fotodega illustreeritud raamat sisaldab Eestis valmistatud klaasesemete paremaks äratundmiseks ka kataloogi, kus esemed on liigitatud lähtuvalt materjalist, otstarbest ja vanusest. Samuti on lisatud väljavõtteid vabrikute originaalkataloogidest. „Klaasimeistrid“ on pühendatud klaasitööstuse suurnime Johannes Lorupi 120. sünniaastapäevale.

Käesolevas, järjekorras juba viiendas Eesti Kunstimuuseumi arhiivis säilitatavaid materjale tutvustavas väljaandes jõuab lugeja ette uurimus kunstnikest õdede Kristine, Lydia ja Natalie Mei elust ning loomingust. Uurimus sai tõuke 2016. aastal, kui muuseumi arhiivi jõudsid Lydia ja Natalie Mei elu käsitlevad arhiivimaterjalid ja fotod ning algas nende korrastamine. Sugulaste lahke abiga on uurijatel olnud võimalus tutvuda ka kolmanda õe Kristine pärijate käes olevate materjalidega. Raamatu autor Kai Stahl on peamiselt naiskunstnike loomingu uurimisele keskendunud Eesti juurtega Soome kunstiajaloolane. Kai Stahl lõpetas Turu Ülikooli 2005. aastal kunstiteadlasena. Praegu on ta Turu Ülikooli kunstiajaloo doktorant. Doktoritöös uurib ta eesti kunstniku Natalie Mei 1910. kuni 1930. aastate loomingut naise agentsuse ja moderniseerumise vaatenurgast. Stahl on alates 2007. aastast avaldanud rohkesti kirjutisi naiskunstnikest, nende haridusteest ja modernistlikust kujutavast kunstist. Õed Meid astusid Eesti kunstiellu 1910. aastate teisel poolel. Esmakordselt näitusel osalesid nad – ainsate naistena ja kõik koos – kunstiühingu Pallas kevadnäitusel 1919. aastal. Õdedest vanim, Kristine Mei (1895–1969), õppis skulptoriks Soome kunstiühingu joonistuskoolis Helsingis, kuid nime tegi ta endale pigem kirjakunstniku ja (sarnaselt noorima õega) raamatukujundajana. Kristine skulptuuriloomingust on meie ajani säilinud vaid mõned näited. Aasta noorem Lydia (1896–1965) õppis Peterburis arhitektuuri, kuid leidis eneseteostuse hoopis akvarellis ja sai selle ala hinnatud meistriks. Õdedest noorim, Pallase kunstikooli esimese lennu lõpetanud Natalie Mei (1900–1975), kujundas aastakümneid nii Estonia kui ka teiste Eesti teatrite lavastuste kostüüme ja dekoratsioone ning oli Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi tekstiili- ja kostüümikateedri pikaaegne professor ja juhataja. Sugugi vähem oluline ei ole tema vabalooming, milles näeb Eesti kujutavas kunstis naislooja kohta erandlikku sotsiaal- ja ühiskonnakriitilist hoiakut ning uusi naisekujutamisviise. Mitmekülgsete modernistlike loojatena valisid õed eneseväljendusvahendiks marginaalsemad ja vähem hinnatud tehnikad, kajastades oma aega vahetult, otsekoheselt ja nii mõnigi kord huumorisädemega silmis.

Käesolevas raamatus on huvi keskmes Teise maailmasõja järgsete kümnendite eesti maalikunst. Kumu kunstimuuseumi näitusel "Romantiline ja edumeelne. Stalinistlik impressionism Baltimaade maalikunstis 1940.–1950. aastatel” (22.01.–01.05.2016), millega raamat kaasneb, on eksponeeritud ka sama perioodi läti ja leedu kunst. Kõnealuse perioodi Baltimaade maalikunsti üldpildis on stalinistlikule impressionismile omaste hoiakutega loomingul kaalukas positsioon, kuna see andis – olgugi et paljuski illusoorse ja piiratud – eneserealiseerimisvõimaluse kunstnikele, kes olid kujunenud 1930. aastate hilisimpressionistliku, nn Pariisi-kooli mõjusfääris ning seisid ühtäkki silmitsi totalitaarse riigi kunstipoliitikaga.

Raamat kaasneb näitusega "Värvide tants. Soome modernistlik kunst" Kadrioru kunstimuuseumis (04.03.‒20.08.2023). 20. sajandi esimestel kümnenditel loodud modernistlik Soome kunst sündis kahe vastandliku suundumuse mõjuväljas: ühelt poolt romantiseeriv rahvuslike müütide ja sümbolite loome, teisalt Lääne-Euroopast lähtunud uuenduslikud, kunstniku ja kunstiteose individuaalsust ja autonoomiat väärtustavad voolud. Näituse kataloogis on esindatud Soome 20. sajandi esimeste kümnendite otsijad ja mässajad: silmapaistvad maalikunstnikud Alvar Cawén, Väinö Kunnas, Jalmari Ruokokoski, Tyko Sallinen, Yrjö Ollila ja teised, kes poliitiliselt motiveeritud kunsti asemel soovisid väljendada kunstniku sisemist kogemust ja subjektiivseid loomingulisi valikuid. Projekt "Värvide tants. Soome modernistlik kunst" jätkab Eesti Kunstimuuseumi ja Soome muuseumide koostöönäituste traditsiooni. Näitus ja kataloog on olulised ka Soome kunstiteaduse jaoks, kuna need toovad avalikkuse ette ka sellist materjali, mis asub Eesti Kunstimuuseumi hoidlates ning on olnud pikka aega Soome uurijate jaoks suhteliselt tundmatu. Näitena võib tuua Väinö Kunnase legendaarsesse tantsude sarja kuuluva maali "Punane tants".