Eesti parim arhitektuur, maastikuarhitektuur ja publitsistika. Best of Estonian Architecture, Landscape Architecture and Writing on Architecture

Raamat "Andres Tolts. Maastik vaikeluga" saatis samanimelist näitust Kumu kunstimuuseumis (24.11.2017–01.04.2018). Nii näitus kui ka käesolev raamat kuuluvad väärikasse Eesti kunsti klassikute sarja, millega Kumu vaatleb 20. sajandi eesti kunstnikke, kelle looming on siinse kunstiajaloo jaoks laiemalt märgiline. Muuseumi klassikute sarjas on seni üles astunud Tõnis Vint, Raul Meel, Jüri Okas ja Leonhard Lapin. Samasse põlvkondlikku Eesti kunsti kontseptuaalsete uuendajate ritta kuulub kahtlemata ka Andres Tolts (1949–2014), kes mõtestas maalikunsti ümber disaini perspektiivist ja kujunes postmodernismi apologeediks Eesti kunstis. Raamatus uurib Liisa Kaljula varaseid Toltsi teoseid sots-art’i kontekstis. Eha Komissarov analüüsib Toltsi suhet kaasaegsete disainisuundadega, tema tegevust ajakirja Kunst ja Kodu toimetajana ning vaatleb Toltsi tegevust läbi postmodernistliku paradigma. Eero Epner kirjutab Toltsi huvist visuaalse kujundi ja sümboolsete süsteemide vastu, tema teoste maailmatunnetuslikust taustast ning suhtest kunsti- ja kultuuriajalooga. Artikleid täiendavad seni avaldamata väljavõtted Toltsi arhiivist, tema varased tekstid 1960. aastate lõpust ja 1970. aastate algusest, mis näitavad tollase noore kunstniku ideede ja huvide kujunemist. Lisaks on raamatus rohkem kui 150 reproduktsiooni, mis annavad ülevaate kõigist Toltsi loomeperioodidest.

Raamat kuulub Eesti Kunstimuuseumi arhiivis säilitatavaid materjale tutvustavate väljaannete sarja. Järjekorras kuues sarja raamat käsitleb seni avaldamata arhiiviallikatele toetudes muuseumi kogude kujunemise ajalugu. Missugused olid kõige esimesed kunstiteosed Eesti Kunstimuuseumi kogus? Kuidas sattus muuseumisse Pärsia sõjavarustus? Milliseid teoseid osteti sõjaeelsetelt väliskunsti näitustelt? Juttu tuleb nii praegu kunstimuuseumile kuuluvatest teostest kui ka neist, mis on nüüdseks leidnud koha teistes muuseumites, kadunud või hävinud. Nendel ja paljudel teistel teemadel saab lugeda käesolevast arhiiviväljaandest, milles iga teost või eset tutvustavat artiklit saadab ka selle foto. Raamat esitleb ligi pooltsada Eesti Kunstimuuseumi kogusse kuuluvat või kuulunud värvikat ja eriskummalist teost ning nende muuseumisse jõudmise lugu.

Raamat kaasnes näitusega "Raul Meel. Dialoogid lõpmatusega” Kumu kunstimuuseumis (09.05.–12.10.2014) ja on esimene sedavõrd mahukas kokkuvõte eesti avangardi klassiku Raul Meele loomingust. Raul Meel on kontseptuaalse kunsti ja konkreetse luule üks olulisemaid esindajaid Ida-Euroopa regioonis ning teda tuntakse ka eesti kunsti kõige nimekama autodidakti ja autsaiderina. Meele eksperimenteeriv looming tunnistati Läänes 1970. aastail mitme preemia vääriliseks ja kunstnik sai austavaid näitusekutseid. 1980.–1990. aastail saabus ka kodumaine tunnustus Meele talendile ja hiigeltööle. Raul Meel on nii kodu- kui välismaal osalenud arvukatel näitustel ning pälvinud mitmeid kõrgeid autasusid. Artiklite autorid vaatlevad Raul Meele erinevaid loomingulisi väljundeid ning mahukas reproduktsioonide ja elulooliste fotode plokk annab põhjaliku ülevaate kunstniku loomingust. Näituse kuraator kunstiteadlane Eha Komissarov on kirjutanud esimese ulatusliku ülevaate Raul Meele loomingust, pannes selle dialoogi Lääne kunstisuundumustega. Kunstnik, kriitik, uue meedia õppejõud ning samuti näituse kuraator Raivo Kelomees käsitleb Meele tuntuimat tööd "Taeva all”. Kunstiteadlane ja semiootik Virve Sarapik kirjutab kirjutusmasinajoonistustest "Päris nimed” ning kirjanik, kunstnik ja keeleteadlane Erkki Luuk on esitanud eksperimentaalse teksti dialoogis Meele tekstipõhise loominguga