Direktor oli minu vastu väga kena see päev kui ta mu tööle võttis. Ma võisin päris ise oma parfümeeriaäri pidada. See laabus hästi. Ainult et kui esimesed tundemärgid ilmusid, siis ma pidin parfümeeriaärist ära tulema. Mitte sündsuse ega millegi sellise pärast, lihtsalt kõik muutus nii keeruliseks. Õnneks sain ma tuttavaks Edgariga, ja Edgarist sai teatavasti vabariigi president. Mina olengi Edgari muusa. Aga keegi ei tundnud mind ära. Ma olin nii palju muutunud. Ei tea, kas ma lasin oma võimaluse käest? Igatahes ei saanud ma ikka veel päris hästi aru, mis minuga toimub. Kõige rohkem tegi mulle muret see sinikas parema rinna all.

"Teie kuulutus Saturday Review of Literature’is ütleb, et spetsialiseerute läbimüüdud raamatutele. Fraas antikvariaat-raamatukauplus hirmutab mind küll veidi, kuna antikvaarset seostan ma kallidusega. Olen vaene kirjanik, kellele meeldivad antikvaarsed raamatud, aga kõike minu soovitut on siin võimatu saada, kui välja arvata ülikallid haruldased köited või siis Barnes & Noble’i liiga kõrge hinnaga võidunud väljaanded, mis on kooliõpilaste käest läbi käinud.“ Nii algab New Yorgist pärit miss Helene Hanffi muhe kirjavahetus kauplusega Marks & Co., mis keskendub haruldastele ja kasutatud raamatutele ning tegutseb Londonis aadressil Charing Cross Road 84. Kakskümmend aastat vahetab see otsese ütlemisega New Yorgi kirjanik sõnumeid märksa vaoshoituma Frank Doeliga, Londoni raamatukaupmehega, ning nende sõprus süveneb üha, kuni 1949. aasta detsembris, kui Suurbritannias valitseb sõjajärgne toidupuudus, jõutakse sinnamaani, et Helene muretseb, kas tema saadetud sealihast jõulusink äkki juutidest omanikele solvavalt ei mõju. Peagi vahetatakse üha isiklikuma sisuga uudiseid Hanffi karjääri ja Franki pere kohta. Kahtlemata oleks nende kirjavahetus edasi kestnud, ent 1969. aastal annab firma sekretär Helene’ile teada, et Frank Doel suri ootamatult. Eelviimases kirjas ärgitab Helene Hanff turistina Londonisse läinud sõpra: „Kui juhtumisi Charing Cross Road 84 kanti satute, vahest siis suudlete seda? Võlgnen sellele nii palju.“

Raamat algab viiekümnendate aastate lõpul 15-aastase nooruki ja temast paarkümmend aastat vanema naise armulooga. Suhe katkeb ning tegelased kohtuvad taas ligi 10 aastat hiljem, ainult et siis on Michaelist saanud õigusteaduse üliõpilane ja tema kunagine armastatu Hanna istub süüpingis.

Seal elas Vinny (tädike põrgust), ärritav ja ärrituv – "Lõbu ei aita pesu pesta" – oma kasside ja metsaõunanäoga. Ning Gordon, kes nad seitsmeks aastaks unustas, ja kui nad talle meelde tulid, naasis koos paksu Debbie'ga, kes jagas oma ainukest ajurakku puudliga ja kelle juhadega oli midagi viltu. Ja veel elasid seal lapsed Charles ja Isabel. Aknearmiline Kadunud Poiss Charles saatis aega mööda, oodates tulnukate külaskäike ja ema tagasitulekut. Kuid tegelikult kuulub see lugu Isabelile – kahekümnenda sajandi sogases keskpaigas puudetänavail sündinud Isabel kukub üha ajaaukudest sisse ja välja. Isabel on kuueteistkümnene ja ka tema ootab ema tagasitulekut – kõhna, ohtlikku Elizat, kes lõhnab nikotiini, Arpege'i ja seksi järele ning kelle kaotsiminek on osa mõistatusest, mis on metsasüdames ikka veel alles.