Pika ja viljaka, edust palistatud kirjanikutee lõpul haarab Armand Boisier´d topeltmure. Ta kogeb oma loova fantaasia kadumist ja kardab armastatud tütre Sandy võõrdumist, kellest talle pärast abikaasa surma on saanud viimane abi üksinduse vastu. Sandy on armunud noorde moodsasse autorisse, kelle romaan seisab müügitabelite eesotsas, samas kui Boisier´ oma seal üldse ei esinegi.Henry Troyat, Prantsuse Akadeemia liige ja Goncourt´i preemia laureaat (1938), on üks vanimaid ja ka viljakamaid prantsuse tegevkirjanikke.

"Võrgu all" on autori varane romaan, mille tegevus toimub Londonis. Selle kangelane Jake Donaghue on meeldiv noormees, kes tõlgib natuke ja armastab suurema osa ajast niisama sõprade seltsis aega viita. Kohtumine vana armastatu Annaga toob tema ellu terve rea fantastilisi seiklusi. Elu viib ta kokku ka filosoof Hugo Belfounderiga, kelle mõtisklustest on romaan ka nime saanud.

Jutustus aastast 1757. “Viimase mohikaanlase” tegevus toimub Seitsmeaastase sõja ajal. Kanadas ja Põhja-Ameerikas võitlevad prantslased ja inglased ülemvõimu pärast. Mitmed indiaanlaste hõimud, keda meelitatakse kingituste ja valede lubadustega, teenivad taplustes mõlema vastaspoole sõnakuulelike käsilastena. Tšingatšguk, Unkas ja Nahksukk kohtuvad keset kõnnumaad kahe naisega, kelle nende indiaanlasest teejuht, salakaval huroon Magua on meelega ära eksitanud, ja satuvad nii ajalooliste sündmuste keerisesse.

«Mürina ja kärinaga vuhises seikluste metsik ajujaht pika Löveni järve ümber. Selle kõminat kuuldus kaugele. Mets vajus looka ja langes, kõik laastavad jõud pääsesid valla.» Nii iseloomustab autor, rootsi kirjanik, Nobeli laureaat Selma Lagerlöf ise oma kauni kodukoha Värmlandi aadliseltskonna ohjeldamatut elu, mis on tema värviküllase esikromaani «Gösta Berlingi saaga» (1891) aineks. Sellel saagalikult sümboolsel taustal kerkivad raamatu lehekülgedelt kaksteist Ekeby kavaleri, saja seikluse rüütlit, kes loevad endale häbiks teha midagi tarka või mõistlikku. Gõsta Berling, parim nende hulgast, kavaleride kavaler ja poeet, kes on läbi elanud rohkem poeeme, kui teised neid kirjutada on jõudnud; Marianne Sinclaire, Anna Stjärnhök, krahvinna Elisabet Dohna ja teised säravad naised, kes on nii kaunid ja hellad nagu ema silmad, kui ta vaatab alla oma lapsele; julm mõisaomanik Sintram, see muretu rõõmu kuri südametunnistus – kogu see hääbunud ühiskonna ilmekate esindajate kirev galerii.Vähe on maailmakirjanduses teoseid, kus muistendimaailm nii tihedalt põimub tõsieluga. Realistlikud pisiepisoodid ja saagalik müstika liituvad harmooniliseks tervikuks üldise romantilise põhitooniga. Südamlik, siiralt elamuslik lähenemine kujutatavale olustikule, mis annab teosele mõnevõrra eleegilise varjundi, muudab raamatu tõeliseks luigelauluks mineviku rüppe vajunud ühiskonnale.