Indiaanlaste ajaloost Ameerika Läänes

Kas aimas Peeter Suur 1703. aasta maikuus uue linna rajamise käsku andes, kui võimsaks Venemaa ajaloo saatuslike protsesside peegliks saab tema raiutud "aken Euroopasse"? 300 aastat Peterburi–Petrogradi–Leningradi–Peterburi poliitilist ja kultuurilist ajalugu annab lugejale ülevaate selle linna kultuuriloojate sisemise vabaduse kangelaslikkusest, mis suutis välise vabadusetuse tingimuses vastu seista ka kõige rängematele katsumustele. Kronoloogiliselt on vene kultuuri põhiosa eksisteerinud despootliku riigi süsteemis, mis on alati märgistanud – sageli vägagi traagiliselt – kunstnike ja võimu suhteid. Tõsise uurija sekkumise korral kasvab probleem aga juba mõõtmeteni: kunstnik ja maailm. Sellise uurijana on esile kerkinud raamatu autor Solomon Volkov – Leningradis õppinud ja hiljem Läände siirdunud muusik. Esitledes unikaalset ilmingut, mida ta määratles kui "Peterburi müüti", juhib ta lugeja läbi aegruumi, milles tegutsevad isikud mõjutavad oluliselt nii üksteist kui ka müüdi transformeerumist ning laienemist kogu maailma kultuurikontekstis. Olmetasandil ei kohtu Volkovil Puškin Gumiljovi, Ahmatova, Brodski või Balanchine´iga, Gogol aga Andrei Belõi, Šostakovitši või Zoštšenkoga. Kuid kõik Volkovi 116 erineva elukutse ja vanusega vestluskaaslast, kõige erinevamate ajastute tunnistajad, kes ilmuvad elavate ja tegutsevatena raamatu lugeja ette, aitavad seda unikaalset müüti ehitada, arendada ja säilitada.

Palgamõrvar laskis käesoleva raamatu autori, ajakirjanik Anna Politkovskaja 2006. aasta 7. oktoobril kodumaja liftis maha. See juhtus Vladimir Putini sünnipäeval. Politkovskaja on tuntust kogunud Tšetšeenia sõdadest rääkivate raamatutega. Autori viimaseks jäänud raamat "Vene päevik" juhib tähelepanu uuele ja murettekitavale ajajärgule Venemaal. Raamat annab kronoloogilise ülevaate riigis toimunud sündmustest alates 2003.aasta parlamendivalimistest kuni Beslani kooli piiramise tagajärgedeni. Päevik lõpeb 2005. aasta augustis. Anna Politkovskajal on elada jäänud natuke rohkem kui aasta...

"Tulevik on ajalugu" räägib Venemaast viimase kolmekümne aasta jooksul, ühendades isikliku ja akadeemilise vaatenurga. Isiklikku vaadet pakuvad seitsme inimese elulood, nii et autor on raamatut nimetanud ka romaaniks tõsielust. Ühiskonnauurijate abiga otsib Gessen vastuseid küsimustele, miks demokraatiapüüdlused nurjusid, kuidas siis õigupoolest nimetada praegu valitsevat režiimi ja miks homo soveticus kõigest hoolimata surematuks osutus. "Populaarsed raamatud Venemaast või ka teistest riikidest jagunevad kahte põhilisse kategooriasse: lood võimuinimestest (tsaarid, Stalin, Putin ja nende ringkonnad), mis püüavad selgitada, kuidas riiki on juhitud ja juhitakse, ja lood tavalistest inimestest, mis püüavad näidata, kuidas nendes riikides elada tundub. Olen kirjutanud mõlemat sorti raamatuid ja lugenud kõvasti rohkem. Aga isegi parimad neist – õigupoolest just eriti parimad neist – pakuvad vaid ühe aspekti riigi loost. Kui mõista ajakirjanikutööd, nagu mina tavaliselt mõistan, India mõistujutuna kuuest pimedast mehest ja elevandist, pakub enamik raamatuid Venemaast vaid elevandi pea või jalgade kirjeldust. Ja isegi kui mõned raamatud kirjeldavad ka looma saba, lonti või keret, üritavad vaid vähesed selgitada, kuidas see loom kokkuvõttes välja näeb, või seda, mis loom see üldse on. Minu plaan oli sel korral looma nii kirjeldada kui ka määratleda." – Masha Gessen Masha Gessen (snd 1967)on Moskvas sündinud ja praegu USA-s tegutsev ajakirjanik ja inimõiguslane. Ta on avaldanud üheksa raamatut, sealhulgas Vladimir Putini biograafia "Näota mees" (Tänapäev, 2012). "Tulevik on ajalugu" kuulutati 2017. aastal USA riikliku raamatuauhinna võitjaks, samuti valisid The New York Times, Los Angeles Times ja Boston Globe selle aasta parimate raamatute hulka.