Raul Kuutma sündis 1924. aastal Virumaal. Lõpetas Rakvere reaalkooli ja asus õppima elektrotehnikat Tallinna Tehnikumis. Sakslaste 1943. aasta märtsimobilisatsiooni eest põgenes ta Soome, astudes vabatahtlikult Soome sõjaväkke. 1944. a. augustis tuli vabatahtlikult tagasi kodumaale ja võitles Relva-SS mundris Tartu all. Pärast sõda lõpetas Kuutma Tallinna Polütehnilise Instituudi, mille järel töötas kakskümmend aastat Eesti paberitööstuses. Aastail 1972–1987 oli ta EKE Tööstusvalitsuses insenerina juhtivatel ametikohtadel kuni pensionile jäämiseni. Tegemist on sõjajärgse põlvkonna inseneride ühe silmapaistvama isikuga. Saatuse soosikuga, nagu ta end ise on nimetanud, sest vaatamata saatuse keerdkäikudele õnnestus tal pääseda küüditamistest ja vangistamisest.

See raamat räägib ühe sõduri sõjameheteest Teises maailmasõjas. Siin kirjapandu on lugu ühe põlvkonna noortest, kel tuli sageli seista valiku ees, millist teed pidi minna. Aga ka sellest, millised olid takistused õige tee valiku tegemisel. Kord läbi käidud tee kirjapanemine on üks võimalus vestelda iseenda ja nendega, kellega koos seda teed on tulnud käia. Vaino Kallase mälestused avavad tõetruu pildi eesti lennuväepoiste lahinguteedest ja edasisest saatusest.

Daniel Palgi kirjutas oma heast tuttavast ja sõbrast Peet Vallakust: "Peet Vallaku elu arenes paralleelselt kahe suure pöörangujärguga – Esimene maailmasõda, Eesti iseseisvumine, Vabadussõda ja Eesti bolševiseerumine ja Teine maailmasõda. Peet Vallak ei läinud kummalgi korral hoogsalt kaasa, tema ei juhtinud oma elupaati tuultesse ja lainetesse, vaid otsis varjulist sadamasoppi." Oma käsikirja lõpetades tõdes ta: "Autor on tundnud seda kirjutades rõõmu, kuid lõpus on ta kurb. Töö jääb lamama. Ja kas teda keegi loeb või kasutab ja kas temast keegi midagi saab, jääb arvatavasti minu poolt nägemata. 13. märtsil 1965." Eesti kirjanikest pajatavas sarjas toob Ilmamaa tänapäevalgi hästi loetava, aegumatu käsikirja lugejateni (taas)tutvustamaks Peet Vallakut, kunstnikuhingega kirjanikku.

Periood Kastiilia Isabeli trooniletõusust 1474. aastal kuni Prantsusmaal peaaegu sajand hiljem toimunud Pärtliöö veresaunani oli kuningannade ajastu. Sel ajavahemikul toimus naiste valitsuses justkui plahvatus, mis andis silmad ette kahekümnendale sajandilegi. Need aastad olid ka tunnistajaks uue, reformitud religiooni sünnile ja meie tänapäevase maailma koidikule. Ja valdava osa sellest ajast olid Euroopas suured territooriumid kas valitseva kuninganna või naissoost regendi kindlates kätes. Nad moodustasid õeskonna, mis tunnistas nii naiste omavahelist ühtekuuluvust kui ka nende suutlikkust kasutada võimu eripäraselt naiselikul viisil. Selles raamatus jälgitakse võimu üleminekut emalt tütrele, mentorilt protežeele. Kastiilia Isabelilt tema tütrele Aragóni Katherine'ile ja Katherine'ilt omakorda Mary Tudorile. Savoia Louise'ilt ta tütrele, kirjanikule ja usureformijale Navarra Marguerite'ile; Marguerite'ilt mitte ainult lihasele tütrele Jeanne d'Albret'le, aga ka tema imetlejale Anne Boleynile ja viimaks tolle tütrele Elizabeth Tudorile.