Jüri Kolgi uues luulekogus kipuvad erinevad motiivid ja kujundid samaaegselt nii kumuleeruma kui ka mõnevõrra üksteist tühistama. Murdmata ridadega, kirjavahemärkideta tekst sunnib lugeja tõenäoliselt aeg-ajalt takerduma, aga see ei ole nii kiusu pärast, vaid tuleneb teksti sisemisest loogikast ja ehk ka püüdest luuletuste palavikulist rütmi lugejale peale suruda. "Fuuga" kirjutuslaad ei ole Kolgile päris uus, ka tema varasemates raamatutes on olnud sarnasest vaimust kantud tekste.

Armastusest ei aita, su vaeva ei vaeta kunagi kuskil. See, mis loeb, on su meeles moodustuv muster. Kõik, mida puutub käsi, saab siis mõtte. Jälje, mis jätad liiva, uhub vesi rõõmsalt ja ruttu.

Luulet nooremale koolieale.

Naerukild

Täna päike üle aasa
justkui helmeid pilluks.
Ühe neist võid võtta kaasa
väikseks naerukilluks.
Lähed - sild on silla taga,
küll on palju sildu!
Ära pihust pilla aga
oma naerukildu ...
Õhtul, kui ei ole päikest,
tuhmub sammukaja,
hädasti on seda väikest
naeruraasu vaja.

Valik tuntumaid laulutekste on rühmitatud teemade kaupa: On kallis mulle kodupaik Sulle tahan öelda emake hea Me sulle õnne soovime Armastusel kummalised teed Esimene tants on aissa Oi, need sinavad veed Ai trika, ai trika Jõulukellad