«Surilina» on teine raamat mõttelisest triloogiast, mille moodustavad Banville’i romaanid «Varjutus», «Surilina» ja «Muistne valgus». Juba «Varjutuses» põgusalt esinenud Cass Cleave saadab kirja tuntud kirjandusteadlasele Axel Vanderile ja ütleb talle, et teab tema kaht häbiväärset saladust. Vander sõidab Torinosse konverentsile ja ühtlasi kohtuma Cassandra Cleave’iga. Raamat on täis seoseid, millest omakorda hargnevad seosed ja viited tegelikult eksisteerinud isikutele ja sündmustele, kohati muutub teos unenäoliseks ning piir tegelikkuse ja kujutletava vahel läheb õhkõrnaks. Banville seab kahtluse alla iga väite, iga mälestuse, minevikku kirjutatakse üha uuesti ümber, ja tema võimas ning egotsentriline Vander jääb kauaks ja painavalt meelde.

Islandlase Bergsveinn Birgissoni teos, aimekirjanduse ja ilukirjanduse omapärane sulam, räägib 9. sajandil elanud Geirmundr Hjörssonist, hüüdnimega Mustnahk, kes oli üks Islandi asustajaid. Geirmundr Mustnahka mainitakse „Asustamisraamatus” kui mõjukat meest, kellel oli palju maad, vara ja käsualuseid. Miks siis ei kirjutatud temast saagat nagu teistest tähtsatest meestest? „Must viiking” on katse seda puudujääki seletada ja korvata. Ürikutest ja uurimustest kokku korjatud infokildude põhjal maalib autor pildi Geirmundri isikust ja elukäigust, kasutades lünkade täitmiseks nn teadmistepõhist fantaasiat. Geirmundri isiku kaudu avaneb ka senituntust erinev pilt Islandi asustamisest. Rännakud Geirmundr Mustnaha jälgedes viivad neljale maale: Norrasse, Siberisse, Iirimaale ja Islandile. Geirmundri loosse on põimitud üksikasjalikku teavet tolleaegse kaubavahetuse, meresõidu, mereloomade küttimise, orjapidamise ja muu kohta, mida on oluline teada, et mõista, kuidas Geirmundr saavutas rikkuse ja mõjuvõimu uuel kodumaal. Lisaks põimib autor Geirmundr Mustnaha saaga vahele ka omaenda saaga – Geirmundri saaga kirjutamise loo, oma läbielamised, mõttekäigud ja seletused, kuidas ta jõudis oma julgete hüpoteesideni.

Originaali pealkiri "Dog's Life". Peter Mayle, raamatu "Aasta Provence'is", elab oma pere ja kolme koeraga juba pikemat aega Prantsusmaal. Üks koertest ongi selle raamatu põhjustaja ja kaasautor. Siin on kirjas ühe koera keeruline elukäik inimeste maailmas, tähelepanekud inimeste pentsikute kommete ja eluviiside kohta ning terve koeramõistuse hinnang kogu sellele jandile.

Amor fati – armasta oma saatust. Võta vastu kõik, mida saatus teele paiskab, pidamata seda heaks või halvaks. Aktsepteeri. Õpi sellest. Ole tänulik. Jää iseendaks. Armastuse olemus võib olla vastandlik: ühel veerel on selle puhtaim väljendus usalduse, mõistmise ja tõelise intiimsusega, teisel veerel aga hoopis mürgine ja hävitav sõltuvus. Loo kangelane Alise elab alatasa neis äärmustes. See on justkui ühe sügava hinge striptiis, mida lugejal on aeg-ajalt ehk valuski pealt vaadata. See on tants elu ja surmaga. "Armunud saatusesse" on Inga Grencberga (s. 1981) esimene romaan. Teose ilmumine tõi seni I'mperfect ajakirjas kaastöid teinud autorile suure meediatähelepanu – raamatust sai sensatsioon, mis tagas kahel järjestikusel aastal müügiedetabelite tipus püsimise. Autor on kasutanud oma päevaraamatu sissekandeid, mis on põimitud väljamõeldud lugude ja sündmustega. Reisimist, melu ja linnaelu armastav Inga elab koos lavastajast abikaasaga Riias.