"Hüljatud" on prantsuse kirjaniku Victor Hugo romaan, mida paljud peavad üheks suurimaks teoseks maailma kirjanduses. See räägib mitmete põimunud elude saatusest 19. sajandil, keskendudes suures osas tagaotsitava, endise sunnitöölise Jean Valjean'i ja politseiinspektori Javert'i vahelisele konfliktile. Peategelased on ka Cosette, orvuks jäänud tüdruk, keda Valjean kasvatas oma lapsena, Marius, revolutsionist, kes teda armastab ja kaabakas Thenardien.

Andreï Makine'i tegi kuulsaks alles käesolev romaan. Varem oli ta avaldanud romaanid «Nõukogude Liidu kangelase tütar», «Langenud lippuri pihtimus» ja «Amuuri jõe aegadel», kõik prantsuse keeles. Romaan «Prantsuse testament», mis ilmus 1995. aastal, pälvis ilmumisaastal Goncourt'i, Médici ja lütseumiõpilaste Goncourt'i auhinna. Kuulsus pani kirjandusülevaadete tegijaid Makine'i isikust kõnelema ning kõigi üllatuseks langes kirjutatu paljuski kokku romaani «Prantsuse testament» peategelase eluga. Makine on nimetanud oma eeskujudena paljusid tuntud kirjanikke ning võib öelda, et ta on loonud oma kirjandustest oma teose keele, mis kannab lugejani teiste kirjanike loomingut, tegelasi või ajalooliste isikute elulugusid, otsekui meelitaks ta meid filoloogiliste otsingute labürinti või sõitma karusselliga sünonüümirattal, mis nagu iga ring ots otsaga kokku puutudes meile meenutab, et kõik on tõesti üks.

Teose «Justine ehk Vooruse õnnetused» peategelaseks on noor pankuritütar, kelle vanemad pankroti järel surevad. 12-aastane Justine ja tema 15-aastane õde Juliette peavad nüüd maailmas ise hakkama saama. Õdede iseloom ja välimuski on vastandlik: Justine on tagasihoidlik, õrn ja ingellik, Juliette aga koketeeriv ja paheline. Õdede teed lähevad romaani alguses lahku: Juliette´ist saab tänu kuritegudele ja prostitutsioonile krahvinna Lorsange, vooruslikku Justine´i tabavad kannatused, mida Sade oma teose lehekülgedel kirjeldab.

Islandlase Bergsveinn Birgissoni teos, aimekirjanduse ja ilukirjanduse omapärane sulam, räägib 9. sajandil elanud Geirmundr Hjörssonist, hüüdnimega Mustnahk, kes oli üks Islandi asustajaid. Geirmundr Mustnahka mainitakse „Asustamisraamatus” kui mõjukat meest, kellel oli palju maad, vara ja käsualuseid. Miks siis ei kirjutatud temast saagat nagu teistest tähtsatest meestest? „Must viiking” on katse seda puudujääki seletada ja korvata. Ürikutest ja uurimustest kokku korjatud infokildude põhjal maalib autor pildi Geirmundri isikust ja elukäigust, kasutades lünkade täitmiseks nn teadmistepõhist fantaasiat. Geirmundri isiku kaudu avaneb ka senituntust erinev pilt Islandi asustamisest. Rännakud Geirmundr Mustnaha jälgedes viivad neljale maale: Norrasse, Siberisse, Iirimaale ja Islandile. Geirmundri loosse on põimitud üksikasjalikku teavet tolleaegse kaubavahetuse, meresõidu, mereloomade küttimise, orjapidamise ja muu kohta, mida on oluline teada, et mõista, kuidas Geirmundr saavutas rikkuse ja mõjuvõimu uuel kodumaal. Lisaks põimib autor Geirmundr Mustnaha saaga vahele ka omaenda saaga – Geirmundri saaga kirjutamise loo, oma läbielamised, mõttekäigud ja seletused, kuidas ta jõudis oma julgete hüpoteesideni.