Ma mäletan, et 24. veebruaril 1994 jäid ülikoolis loengud ära. Ööpäeva jooksul lugesin läbi Emil Tode „Piiririigi“ ja Püha Augustinuse „Pihtimused“. Mäletan, et need teosed moodustasid selge paari, rääkisid samast asjast. Mäletan ühtlasi, et „Piiririik“ äratas minus kustunud huvi uue eesti kirjanduse vastu.

Marek Tamm

 

„Piiririigi“ esmatrükk ilmus lugejate ette 1993. aasta novembris. Kodumaal saatis romaani poleemika, mujal nähti selles huvitavat tunnistust ida ja lääne kohtumisest pärast raudeesriide langemist. Teos on tõlgitud umbes kahekümnesse keelde.

Käesolev väljaanne on pühendatud esmatrüki kolmekümnendale aastapäevale ja ilmub autori järelsõnaga.

 

Reaalse tagapõhjaga "Apokalüpsis" on kui hoiatus nende eest, kes ükskõik mis moel püüavad kaasinimest endale allutada. Nähtamatu jõud on peitnud end maski varju ja lahti päästnud maailma lõppu meenutava kaose, mis on süngem kui surm. Salapärasesse vaimsesse katku nakatatud inimkonda on lähetatud päästma Eriti Ohtlike Kuritegude Uurimisbüroo juhataja sõjaväekriminalist Burmeister-Bušmeister, kes pärast läbilastud südame eemaldamist elab ja võitleb edasi siirdatud südamega. Kumb võidab - kas geniaalne uurija või geniaalne roimar?

Heino Kiik on oma mälestustes jõudnud noorukiikka. Sõda puudutab noormehe elu juba väga lähedalt. Ise ta küll sõtta minema ei pea, aga lähevad mitmed ta koolikaaslased Mustvee gümnaasiumist ja sõbrad Tammessaare külast. Samuti jääb kool pooleli – Mustvee gümnaasiumist tehakse laatsaret ning kooli ajal Heino "teine kodu" Kõivu pansion pommitatakse maatasa. Heino püüab haridusteed jätkata Tallinnas, kuid sellest ei tule midagi välja, ta saab tööd hoopis "Talurahvalehe" toimetuses. Et Heino haridust väga tähtsaks peab, astub ta oma vanema venna Mihkli eeskujul Räpina aianduskooli ning hiljem Tartu ülikooli geograafiat õppima. Tutvust tuleb teha ka KGB-ga – Heino isa Jaan Kiik viiakse Siberisse ning ka Heinol endal tuleb uue võimuga tegemist. Raamatust saab hea ettekujutuse sõjajärgsete aastate olukorrast pealinnas ja Tartu üliõpilase elus.

Hollandlasest kamraad, tõupuhas dutch, ei saanud jõuluõhtuks koju, sest tal polnud õiget lugu. Ei osanud vastata Tel Avivi lennujaama ametniku küsimusele: „Miks te sündisite Jakartas?“ Lennuk väljus enne, kui relevantne lugu leiti. Kui nüüd ivake järele mõelda, siis jäi tal üks lugu hoopiski üle. Nõelas vastuseks idiootsele küsimusele, et miks Jeesuslaps Petlemmas sündis? Ise küsis, ise vastas, ikkagi jõuluaeg ja Jordani kaldad lähedal ka. Poleks suud laiutanud, küllap oleks lennukile jõudnud. Ainult õiged lood aitavad koju… Inimesed lähevad oma lugude nägu, puuduva ja liigse loo kokkupuutest sündis kolmas, mille läbi Tel Avivi takerdunud Lendav Hollandlane üldse meenubki. Jutud liituvad inimese triipkoodiks, lugudega kolatakse iseendas ja iseendasse, lood teevadki viguri nimega mina.