Tuntud maadlusmeistri Arvo Mõttuse kaasakiskuv jutustus oma lapsepõlvest, õpinguaastatest ja raskest teest maadlusspordi tippu.

Valimik 1920ndate aastate lõpul eesti kirjandusse "Vaeste-patuste aleviga" üllatusmehena jõuliselt sisse murdnud August Jakobsoni (1904-1963) mitmeid elualasid haaravast, olustikult ja karakteritelt rikkast lühiproosast.

Heino Kiik on oma mälestustes jõudnud noorukiikka. Sõda puudutab noormehe elu juba väga lähedalt. Ise ta küll sõtta minema ei pea, aga lähevad mitmed ta koolikaaslased Mustvee gümnaasiumist ja sõbrad Tammessaare külast. Samuti jääb kool pooleli – Mustvee gümnaasiumist tehakse laatsaret ning kooli ajal Heino "teine kodu" Kõivu pansion pommitatakse maatasa. Heino püüab haridusteed jätkata Tallinnas, kuid sellest ei tule midagi välja, ta saab tööd hoopis "Talurahvalehe" toimetuses. Et Heino haridust väga tähtsaks peab, astub ta oma vanema venna Mihkli eeskujul Räpina aianduskooli ning hiljem Tartu ülikooli geograafiat õppima. Tutvust tuleb teha ka KGB-ga – Heino isa Jaan Kiik viiakse Siberisse ning ka Heinol endal tuleb uue võimuga tegemist. Raamatust saab hea ettekujutuse sõjajärgsete aastate olukorrast pealinnas ja Tartu üliõpilase elus.

Raamatusse koondatud jutustused lahkavad inimsuhteid erinevatest vaatenurkadest. Lugusid ühendab enamasti sama aeg ning see, et naised, kellest räägitakse, on omavahel tuttavad, kuigi paigutuvad geograafiliselt erinevatesse paikadesse. Ja nagu naiste puhul ikka, on rohkesti juttu meestest.