... lihavõtte ajal 1939, olin siis teist poolaastat Soomes, toimus Kansallisteatteris teosoofiline matinee. Seal kõneles magister Krohn, kes analüüsis vanu ennustusi, kõneles Nostradamusest ja paljudest teistest. Ta ütles, et nende ennustuste järgi puhkeb lähematel kuudel sõda, mis laieneb maailmasõjaks ja kestab mitu aastat. Pärast seda kujuneb maailmas sotsiaalne elu nii teistsuguseks, et meie ei oska seda praegu ette kujutada. Ja selle ennustuse põhjal saab selles sõjas kuulsaks üks väike põhjarahvas. Meie ei uskunud muidugi midagi sellest, kuulasime nagu muinasjuttu, pärast läksime kohvile ja arutasime koos soomlastega, kes on siis see põhjarahvas, kes vaprusega kuulsaks saab. Mina ütlesin, et muidugi eestlased, nemad, et muidugi soomlased. Me naersime kõik selle üle. Ja see oli ometi Talvesõja künnisel. Erika Nivanka Erika Eugenie Nivanka (1909–1988), neiupõlvenimega Weidenbaum, eestistatult Viirsalu sündis Rakveres raudteeametniku tütrena. Õppis Rakveres ja Tallinnas ning astus 1926 Tartu ülikooli filoloogia erialale. Ülikooli ajal oli aktiivne üliõpilaskonnategelane ja Üliõpilaslehe toimetaja, naiskorporatsiooni Indla liige ja pikaaegne esinaine. Kuulus ka naiskodukaitse ja Eesti naisliidu juhatusse. 1934–1935 oli ta riigi ringhäälingu diktor, aastatel 1935–1938 töötas riiklikus propagandatalituses. Ungaris keelekursustel tutvus soomlase Eino Nivankaga (1905–1987), kellega abiellus 1938 ja kolis Soome. Eino tegi oma elutöö Helsingi ülikooli raamatukogus.--- Soome tagasi pöördumise järel oli 1960–1975 Helsingi ülikooli füüsikainstituudi raamatukoguhoidja.

Saksamaal 1949. a kirja pandud paljuütleva alapealkirjaga teos "Oskar Rütli mälestusi. Ühe eesti sugupõlve tööst ja võitlusist (1871–1949)" ilmus 1964. a New Yorgis. See on Eesti elu eesliinil tegutsenud ning paljude riigi-, vaimu- ja majanduselu tegelastega lävinud, kuid ise tagaplaanile hoidnud suurepärase mäluga mehe vaimne testament järeltulevatele põlvedele. Oskar Rütli töötas end üles tuntud majandus- ja seltskonnategelaseks ning väidetavalt üheks rikkamaks eestlaseks juba enne Esimest maailmasõda. Rütli sündis 19. detsembril 1871 Tartumaal Ahja vallas Ibaste külas rendikohapidaja pojana, õppis Võnnu kihelkonnakoolis, Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis ja Aleksandri gümnaasiumis ning lõpetas 1901. a Tartu ülikooli õigusteaduskonna. Ta oli Eesti Üliõpilaste Seltsi liige ja seejärel 1909. a korporatsiooni Sakala asutajaid ning töötas 1902–1940 vandeadvokaadina Tartus, oli juhtivalt tegev 20. sajandi algul hoogsalt pead tõstnud eestlaskonna rahvuslikes algatustes ja organisatsioonides ning tulundusorganisatsioonides. Ta valiti koos Jaan Tõnissoniga Liivimaa talurahva esindajana 1906. a Venemaa I Riigiduumasse. Eesti Vabariigi ajal oli Rütli II Riigikogu, Rahvuskogu I koja ning Riiginõukogu liige, oli Soome Tartu-konsul, kuulus mitme panga nõukokku ja juhatusse, oli mitme tööstusettevõtte juhatuses ning AS-i Tartu Telefonivabrik asutajaid ja direktor, aktiivne tuletõrjetegelane ja mitme äriettevõtte juriskonsult. Poliitiliselt ja majanduslikult toetas ta Eesti Vabadussõjalaste Liitu. Esimesel Nõukogude okupatsiooni aastal 1940–1941 oli Rütli sunnitud end varjama, 1944. a septembris põgenes ta lähedaste pealekäimisel Saksamaale. Rütli suri 24. juulil 1949 Haunstetteni põgenikelaagris Augsburgi lähedal ja on maetud Helsingi Hietaniemi kalmistule.

Raamatus analüüsitakse eestlaste rännet Aserbaidžaani territooriumile XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algul, eestlastest asunike tegevus sel perioodil, sh Bakuu Eesti Seltsi ja eesti riigi ametliku esinduse tegevust Aserbaidžaanis, ning kahe riigi – Eesti ja Aserbaidžaani – vastastikuseid suhteid. Raamat on mõeldud ajaloolastele, poliitikutele, õppejõududele ja magistrantidele, aga ka kõigile, keda huvitab väliseestlaste elu.

See on raamat koolielust õpetajate silme läbi. Meenutavad ja jutustavad 16 õpetajat. Nende hulgas on koolijuhte, aasta õpetajaid ja lihtsalt õpetajaid. Nad õpetavad või on õpetanud Eesti eri paikades, Tallinna ja Tartu koolidest väikeste maakoolideni. Varaseimad mälupildid puudutavad eelmise sajandi keskpaika, enamasti vaadeldakse sajandi lõpukümnendeid, aga jõutakse ka vahetusse tänapäeva. Räägitakse koolirõõmust, ei vaikita muredest ega kooli probleemidest. Otsitakse vastuseid küsimustele, missugune on meie kool, mis on teda heitlikus ajas hoidnud. Elulugude valik on tehtud ümmarguselt paarisaja õpetaja tekstide alusel, mis on kogumistöö jooksul kirjandusmuuseumi elulookogusse laekunud.