Et inimõiguste ja humaansuse päike meie kodumaal ei paista, et rahvas vaevleb võõraste isandate hirmuvalitsuse all - sellest ei tohtinud eesti kirjanik sõnakestki lausuda. Tsensuur ja politseivõim olid valvsad; ka kirjameest, nagu iga muud trotslikku, ootasid vangirauad ja orjatöölaagrid. Kuid kavaluse ja veinikorvidega oli sajandi algul võimalik tsensori silmi pimestada. Eduard Vilde oli ainulaadne võitlev kirjanik ja teenäitaja: aastal 1902 alustas ta radikaalse ajalehe joone all ajalooliste romaanide seeria, milles ta esikohale asetas inimõigusteprobleemi. Ajalooliste kulisside varjus, kuid selgesti vihjates oma kaasaja oludele, võttis ta kõne alla, et meie mõisateolise tööpäev kestab kuni 18 tundi, et võõrad isandad peksavad meie rahvast vähimagi sõnakuulmatuse või eksimuse puhul, et teomeeste naiste ja tütarde kallal tarvitavad samad isandad piiramatut vägivalda. Vilde kogus asjaosaliste mälestusi, kes olid kaasa teinud suuri "vereteatreid", kus tsaari sõjaväeüksused karistasid teomehi kuni tuhande kepihoobiga, lisaks saatis vene riigivõim samad peksuohvrid 20 aastaks sunnitööle Siberi laagritesse. Selliste probleemide käsitlusest Vilde loomingus kõneleb Herbert Salu käesolev teos.

Kogumik ilmub Saksa sihtasutuse "Mälestus, vastutus ja tulevik" poolt rahastatava projekti raames. Sihtasutuse eesmärgiks on abi osutamine endistele sunnitöölistele ja teistele natsismiohvritele. Sihtasutuse toel on Eestis teoks saanud kaheaastane projekt "Eakad inimesed toetavad endisi natsismiohvreid", mille elluviimist korraldavad Vanurite Eneseabi- ja Nõustamisühingu liikmed koostöös kauaaegse sõsarorganisatsiooniga Sozialwerk Berlin. Raamatusse on koondatud mälestused nendelt inimestelt, kes said rohkem kui pool sajandit tagasi kannatada saksa natsionaalsotsialismi kuritegudes. Nad ei suuda juhtunut unustada ning räägivad sellest edasi oma lastele ja lastelastele. Seega on käesolev kogumik otsekui sillaks mineviku, oleviku ja tuleviku vahel, olles sündinud endiste ja tänaste noorte kohtumisest ühe omalaadse ettevõtmise raames Eestimaal

Tuntud Iisraeli riigitegelase autobiograafia, keda võib panna ühte ritta sääraste 20. sajandi kuulsate naispoliitikutega nagu Indira Gandhi, Benazir Bhutto ja Margaret Thatcher.Raamat peaks huvi pakkuma niihästi poliitikutele kui ka tavalugejatele, luues värvika pildi ühe väikeriigi loomisest ja sellega kaasnevatest raskustest (araablaste vaenulikkus, Teise maailmasõja üle elanud juudi pagulaste tulv). Peale selle annab autor ülevaate nn. Palestiina probleemi tekkimisest ja arenemisest, mis ei ole lahendatud veel tänapäevalgi ja püsib endiselt maailma ajakirjanduse uudistes. Me näeme suurriikide kahepalgelist poliitikat, kes omavahelises rivaalitsemises kasutavad ära väiksemaid rahvaid. Golda Meiri viljakas ja pikk elutee jõudis lõpule 1978. aastal. Raamat tema elutööst on sama vaheldusrikas ja põnev kui kogu Iisraeli riigi loomise ja arenemise lugu.

Sündinud 1499, oli ta segu keskajast ja renessansist. Lesena elu lõpuni üksnes musta ja valgesse rõivastatud, oli ta samas varmas oma kustumatuid kaunidusi kunstis nähtavaks tegema – näiteks kergejalgset jahijumalannat Dianat esitades. Prantslased räägivad tänapäevani legende tema ilust, kunstimaitsest, vaimukusest ja võimukusest. 20 aastat vanemana valitses ta kuningas Henri II südant ja õukonda.