Nimeka rootsi kirjaniku P. O. Sundmani (1922-1992) romaan teisest nimekast rootslasest, insenerist ja maadeavastajast Salomon August Andréest ning tema traagiliselt lõppenud õhulennust 1897. aastal, mil ta koos kahe kaaslasega üritas esimesena jõuda põhjapoolusele. Lugu leiab aset mitte lihtsalt rahvusvahelise maadeavastamise palaviku taustal, vaid meeles tuleb pidada veel kahte aspekti: ühelt poolt oli Rootsi ja rootslaste jaoks vaja tõestada, et ligi kakssada aastat peale Põhjasõda ollakse ikka veel üks suurte hulgast, teisalt tuli aga norralastel iga hinna eest tõestada oma jõudu ja pealehakkamist.

Romaanis on põimunud kolme orvuks jäänud lapse elukäigud. Etioopia poisi Solomoni ning üksteisest lahutatud Indiast pärit õdede Muna ja Sita lapsepõlv ning elud kulgevad 1970. aastatel omasoodu Addis Abebas, Bombays, Barcelonas ja Kuubal. Täiskasvanutena ristuvad nende teed aga Barcelonas. Mitmete lähimineviku sündmuste taustal hargnevad, tõsielust inspireeritud lood võiksid olla hääletoruks tuhandetele sarnastele. Realistlikud olukirjeldused avavad lugejale maakera eri paigus valitseva lohutu reaalsuse ja ühtlasi tohutu kultuurilise mitmekesisuse. See on jutustus, mis kompab sotsiaalseid ja kultuuripiire; lugu vastupanust, visadusest, unistustest - sellest, mis inimesi ühendab.

Alates oma esimesest romaanist Mohawk ("Mohok") kuni tema viimase, novellide kogumiku Straight Man'ini ("Sirgjooneline mees") on Richard Russot paelunud inimlik tragikomöödia. Käesolevas romaanis vaatleb ta lähemalt elu väikelinnas, maa sinikraelises südames.

Veneetsia on maskide ja mõistatuste linn, kus kitsad tänavad ja käigud moodustavad gigantse labürindi, mis eksitab asjassepühendamatuid ja sisendab salapära. Niisama kütkestav kui tabamatu, kõigub linn ohtlikult balansseerides kestmajäämise ja lagunemise vahel. Arhitektuuriväärtused murenevad – vundamendid nihkuvad, ornamendid kukuvad küljest –, ehkki pingutused linna säilitamiseks on käimas. Langevate inglite linnas avab John Berendt, raamatu Südaöö hea ja kurja tundmise aias autor, mõistatuslikku Veneetsiat nii nagu ainult tema seda suudab. Lugu algab 1996. aasta 29. jaanuari õhtul, mil sensatsiooniline põleng hävitab Fenice ooperiteatri. Fenice kaotus, kus omal ajal esietendusid viis Verdi ooperit, on veneetslastele suur katastroof, mille teeb veel hullemaks avastus, et tegemist võis olla süütamisega. Kolm päeva pärast tulekahju Veneetsiasse saabunud Berendtist saab otsekui detektiiv, kes tungib selle suurepärase linna iseloomu ja avastab sammu-sammult tõe tulekahju kohta. Oma uurimise käigus kohtab Berendt tervet galeriid huvitavaid tegelasi, siin on habenoana vahe kohtuuurija, kes punastab, kui teda vihastatakse; prominentne Veneetsia luuletaja, kelle šokeeriv "enesetapp" paneb sõpru omal käel mõrtsukat otsima; Ameerika pagulaste esimene perekond, kel seisab silme ees oma Suure kanali äärsest paleest ilmajäämine; kõrgseltskonda kuuluvate ameeriklaste organisatsioon, kes pidusid korraldades toimekalt kogub raha Veneetsia kunsti ja arhitektuuri säilitamiseks, seejuures omavahel kakeldes, üksteise motiive küsitavaks tehes ning jahmunud veneetslasi kähmlusse kaasates; kaasaegne Veneetsia sürrealistist maalikunstnik, keda koha peal tuntakse kui häbematut vigurivänta ja provokaatorit; kahekümne esimest põlve meisterklaasipuhuja, kelle pojad peavad dünastilist sõda; ja palju teisi – tuvipüüdjad, patuoinad, uneskõndijad, mees, kes usub marslaste olemasolusse, Taimemees, Treviso rotimees ja Henry James. Berendt räägib meile loo, mis on läbi imbunud Veneetsia atmosfäärist ja täis üllatusi; peenelt joonistatud üksiklugudest kujuneb välja suurejooneline maal. Tulekahju ja selle tagajärjed läbivad leitmotiivina raamatut, kus põnevus aina kasvab, tuues esile Veneetsia kogu ta maagias, salapäras ja dekadentsis. John Berendt on ajakirjanik ja ajakirja New York endine toimetaja. Tema esimene raamat, Midnight in the Garden of Good and Evil (Südaöö hea ja kurja tundmise aias), oli rahvusvaheline bestseller ja 1995. aasta Pulitzeri Preemia dokumentaalkirjanduse finalist. Hetkel pesitseb New Yorgis.