Järg M. Mitchelli romaanile "Tuulest viidud" , A. Ripley romaanile "Scarlett" ning J. Hillpatricku romaanile "Rhett Butler".

Nagu oma kuulsas ajasturomaanis "Effi Briest", jätkab nõtke sulega vanameister Theodor Fontane (1819-1898) indiviidi ja ühiskonna suhete kriitilist läbivalgustust ka siinsetes lühiromaanides. Esimeses viib autor lugeja tolleaegse suurlinna tegelikkusesse ning ironiseerib linnakodanluse tühisuse, paraaditsemise, eelarvamuslikkuse ning upsakuse üle, eine kujutab endast suure armastuse lugu, mis jookseb traagiliselt karile jäikade seisuslike vaheseinte tõttu.

Skandaalne vanne Adelaide oli vandunud mitte iial abielluda, mitte iial lasta ühelgi mehel nõuelda ei ennast ega oma maid. Sellepärast tõrjus leedi Adelaide kuninga õukonda saabudes õnneotsijaid lausa karjakaupa. Kuid kui lossikoridorides kuuldud salasosinad viisid ta abikaasat otsiva vapra rüütli embusesse, hakkas ilus pärijanna oma vandes kahtlema. Šokeeriv kihlus Et maksta lunaraha vangis istuva venna eest, oli Armand de Boisbastonil vaja leida rikas naine. Saatus saatis ta teele leedi Adelaide'i. Naise, kes väitis, et tahab vältida abieluvoodit, kuid kelle huuled rääkisid teist keelt. Nüüd sundisid ohtlikud intriigid neid kihlusesse, mis oli sama vältimatu nagu nende vahel tärkav kirg...

Tema nimi oli Alex Wolff. Tema koodnimi oli Sfinks. Tema ülesandeks oli saata teateid Rommeli üha edasitungivale armeele – teateid, mis avaksid Kairo väravad ja aitaksid saavutada võidu kogu sõjas. Kogu Kairos oli vaid kaks inimest, kes võinuksid peatada selle andeka, nägusa, julge ja julma natsist meisterspiooni tegevuse. Üks neist oli inglise ohvitser, kellel ei olnud viimasel ajal just eriti vedanud ning keda keegi ei suvatsenud tõsiselt kuulata. Teine oli ilus noor juuditar, keda ohvitser veenis saama seksuaalseks lõksuks spioonile... See oli aga lõks, millesse ta ka ise hõlpsasti võis sattuda...