1794. aastal, kaks aastat pärast kuningas Gustav III surma, valitseb Rootsimaal segadus ja korruptsioon. Rahvas on sõjast, haigustest ja julmusest muserdatud ning vireleb vaesuses. Selles kurjust täis maailmas uurivad ühekäeline sõjaveteran Mickel Cardell ja varalahkunud juristi Cecil Winge noorem vend Emil pulmaööl julmalt tapetud pruudi Linnea Charlotta mõrva. Iseennast süüdistav masenduses peigmees Erik Kolm Roosi on paigutatud hullumajja. Kes on aga selle koletu teo kavandaja, kes on tegelik mõrvar? Sarnaselt juba sama autori eelmisele raamatule „Stockholm 1793“ on teose ajastu ja olustiku kirjeldamisel autorit suurel määral inspireerinud Carl Michael Bellmani laulud.

Nii nagu inimene võib olla õnnelikum maja ehitades kui seal elades, võib ka teekond mõrvari avastamiseni olla hoopis huvitavam kui tema konkreetne isik.

Ei olnud mingit võimalust kindlaks teha, kui kaua juba olid nad mind hoidnud väikeses ruudukujulises keldrikorruse ruumis. Selle massiivsetest betoonplokkidest seintes polnud ühtegi akent. Ka metallukses ei olnud mingit ava. Ja kui uks hetkeks avati, oli näha ainult koridori kunstlikku valgust. Toa ainus valgusallikas oli suunatav lamp tühjal laual. Lamp oli seatud nõnda, et alasti pirni ere valgus mulle otse näkku paistis.

1884. aasta märtsis teeb mees nimega Moses Wilhelm Šapira väikeses Rotterdami hotellis enesetapu. Ristiusku pöördunud juut, maadeuurija ja suli, kunstikoguja ja võltsija oli omal ajal üks kõige rikkalikum kuju Jeruusalemmas. Tema surm varjutas saladuse, mida pole lahendatud tänapäevani: kas Moosese kümmet käsku selgitavad rulliraamatud, mis leiti Jordaania koobastes, olid ehtsad või võltsing? Briti Muuseumi pakkumine osta need temalt ära miljoni naela eest tekitaski skandaali, mis vapustas krimi- ja arheoloogide ringkondi. Kriitikud on kiitnud ajaloolise materjali ja detektiivijutu sugemete põimumist selles romaanis.