Stiilipuhas fantasy-romaan autorilt, kelle olemasolust polnud seni aimu ka hoolikamatel Eesti ulme kasvulava jälgijatel. Seda rõõmustavam saab siis loodetavasti olema tutvumine küpse ja sisuka debüütteosega. Noor rüütel saabub tagasi lapsepõlvemaadele, kust ta aastaid tagasi oli sunnitud põgenema, kui julm ja reetlik vaenlane ta vanemad tappis ja nende valdused üle võttis. Nii et pärimisõigust tuleb mõõgaga tõestada. Kõik vaenlased ei ole aga läbinisti maised ja iga mõõk neile peale ei hakka. Õnneks on rüütlikoolitusse kuulunud muudki peale võitluskunsti. Ja kui öeldakse, et hea sõna võidab võõra väe, siis ei maksa seda otsesõnu võtta. Küll aga aitab hea sõna koos sarmi ja mehisusega leida sõpradeks osavaid mehi ja kauneid naisi, kes kangelast tema teekonnal edasi aitavad. Nagu igas korralikus fantasy's, tuleb tegemist ka lohega, aga see pole kaugeltki kõige suurem pahandus, mis lahendamist ootab.

Noor mees Roald Amunds põgeneb elu eest. On 21. sajandi lõpp ja Roald, kõrgelt hinnatud tehnik riigis, mida varjatult juhib võimas tehisintellekt Heylel, on saanud liiga palju teada Gygese sõrmuse nimelise viiruse kohta ning see on talle hirmu nahka ajanud. Sel maal on suur osa inimestest lasknud endale paigaldada aju laiendava mooduli, mis muudab nad tervemaks, targemaks, jõukamaks ja vägevamaks kui teised lihtsurelikud. Nood laiendatud valitsevad kogu riiki ja Roaldi põgenemine ähvardab nende heaolu. Heyleli ärgitusel algab suur inimjaht. Roald satub pagemise käigus tööle kinnisesse saekaatrisse, karastub sealsete rohmakate meeste seltskonnas, õpib enda eest seisma ning kiindub saekaatri omaniku nägusasse tütresse. Peagi muutub aga jalgealune taas tuliseks ning põgenemine jätkub kuni vältimatu vastasseisuni. Filmitööstus on toitnud inimeste fantaasiat piltidega sellest, kuidas tehisintellekt tuleb ja valitsemise üle võtab. Kuidas see tegelikult toimuks? Kas me üldse märkaksime hetke, kui ka mõtlemist allhankena sisse hakatakse ostma? Kaido Tiigisoon on pikka aega töötanud elektrooniliste kanalite arendajana ning kujutab hästi ette, mida ühiskonnale tähendab privaatsuse kadumine ja kui lihtne on tegelikult tänapäeval rünnata kogu inimsugu, ilma et peaks toolilt tõusma. "Kus pingviinid ei laula" on Tiigisoone esikromaan.

Flugerlane oli viis meetrit pikk ja nelja paksu jalaga. Keha molekulaarne tihedus muutis selle läbimatuks ning hulk hambaid olid võimelised teemante pulbriks jahvatama. See oli nelisada kilogrammi ägedust, julmust ja vihkamist. Kui flugerlane oli nimekirjavälise kaubana Olümpuse avatud linna saabunud, alustas ta mõrvarlikku mürgeldamist. Keegi ei suutnud teda peatada. Olend seadis kabuhirmus utoopiaühiskonna probleemi ette, kuidas seda vastupandamatut jõudu peatada. Ainus väljapääs näis olevat võõras palgamõrtsukas – väliskosmosest pärit humanoid, kellest Olümpuse kodanikud ei teadnud midagi peale selle, et ta oli elukutseline tapja, kes ei peatunud enne, kui töö tehtud...

Cheradenine Zakalwe on eriagent, Kultuuri lihvitud relv. Ta on sekkunud maade, rasside, tervete planeetide saatusesse, algatanud sõdu ja muutnud inimeste elukäike. Lõpuks otsustab ta erru minna, kuid kutsutakse siis eriolukorras taas teenistusse. Selle käigus elustub Zakalwe minevik, tuues kaasa oma varjud, mille eest tal pole pääsu.