Pseudonüümi Michael Mortimer alla on koondunud Rootsi hetke silmapaistvaim kirjanikeduo. Sarja teises raamatus "Põgenemine paradiisist" on läbivaks teemaks üleloomuliku jõuga kivid, muteerunud loomad ja ohtlikud ained, mis võivad valedesse kätesse sattudes viia uue ökosüsteemi ja isegi uue inimliigi tekkimiseni. Kõige keskmes on kummalised kivid, mille Rootsi teadlane Daniel Solander 1769. aastal Uus-Meremaalt leiab. Aegade jooksul on kivid kuulunud näiteks Johann Wolfgang von Goethele, Nikolai II-le ja Jossif Stalinile. Stalini käsul tegutsevad salajases nõukogude uurimislinnas teadlased, kes kasutavad kivi omadusi, et inimeste peal julmalt eksperimenteerida. Üks kivi – Neitsikivi – satub raamatu peategelase, noore üliõpilase Ida Nordlundi kätte. Vastutahtsi tõmmatakse ta sündmuste keerisesse ning koos teadlasest vanaema Alma ja kasuisa Lassega peavad nad asuma ohtlikule teekonnale Venemaalt Ukrainasse ja sealt edasi Rooma, et leida üles kõik kivid.

Raamatu tegelased ammutavad oma teadmisi planeetide kohta 9827. a. ilmunud A. Lowelli "Täielikust galaktikateatmikust". Selleks ajaks on inimesed jõudnud nii kaugele kosmosesse, et mälestust Maast - tsivilisatsiooni hällist - võetakse kui kaunist muinaslugu. Inimesed, kes oskavad "kõverruumi" läbides jõuda senitundmatute kauguste taha, on asustanud kõik vähegi elamiskõlblikud planeedid Galaktikas. Inimestel on avanenud isegi võimalus leida endale rahulik planeet, kus võiks segamatult teineteist armastada.

Neli aastat ei olnud ma inimverd maitsnud, neli aastat ei olnud ma inimest tõeliselt tundnud, ning kuulsin, kuidas tema süda peksis sellises hirmsas rütmis, ja milline süda – mitte täiskasvanud mehe või looma oma, vaid kiire, visa lapsesüda, mis peksis üha kiiremini ja kõvemini, keeldudes suremast, peksis nagu väike rusikas, mis peksab vastu ust, kisendades: "Ma ei sure, ma ei sure, ma ei või surra, ma ei või surra..." Tõusin jalule, hambad vist ikka tema kaelas kinni, tema süda kiirendamas minu südamelööke, ilma et lakanuks löömast; rammus veri voolas minu jaoks liiga kiiresti, tuba pöörles...

Rumata värahtas ja tõmbas mõõgad tupest välja. Terad olid sälkus, kuid puhtad. Ta mäletas, et oli kellegagi võidelnud, kuid kellega? Ja millega see lõppes?... ...Hobused olid maha joodud. Rahast lagedad donid kadusid kuhugi. Rumata vedas paruni -- seda mäletas ta ka -- enda poole koju. Pampa don Bau oli ergas, täiesti kaine ja valmis lõbutsemist jätkama, kuid ei suutnud paraku enam jalul püsida. Peale selle arvas ta miskipärast, et on just nüüdsama armsa parunessiga hüvasti jätnud ja asub sõjaretkel oma põlise vaenlase parun Kasku vastu, kelle jultumus ei tundnud piire. ("Mõelge vaid, mu sõber, see lurjus sünnitas puusast kuue varbaga poisslapse ja ristis ta Pampaks..."). "Päike läheb looja," teatas ta, silmitsedes päikesetõusu kujutavat gobelääni. "Me võiksime lõbutseda kogu selle öö, suursugused donid, kuid taplustander nõuab und. Ei tilkagi veini sõjakäigul. Pealegi pahandaks see parunessi."