Jean-Christophe
R. Rollandi monumentaalne teos jaguneb 10 raamatusse. Romaani peategelaseks on saksa muusikamees, kes mõningais joonis sarnaneb Beethoveniga.
PS! Konkreetse raamatu seisukord on kirjas parameetrite all.
Raamatu pilt võib olla illustratiivne (ei pruugi olla täpselt sama eksemplar).
Raamatute seisukordade kirjeldus
.
Parameetrid
Raamatu seisukord | hea |
Autor | Romain Rolland |
Ilmumisaasta | 1937 |
Keel | eesti |
Kirjastus | Loodus |
Köide | kõvakaaneline |
Kujundaja | Ernst Kollom |
Lehekülgi | 360 |
Tõlkija | P. Raag, J. Kurfeldt, M. Sillaots, V. Pomm, M. Pärna |
Sarnased tooted
Tuntud soome kirjaniku Antti Tuuri Pohjanmaa-pentaloogia teine raamat, mille peategelane on lugejale juba romaanist «Pohjanmaa» tuttavaks saanud vennaste Hakalate isa Martti, karm ja ilustamata jutustus veristest lahingutest Vene vägedega Kannasel 1939/40, aluseks sõjas osalenute päevikud ja mälestused, ulatuslikud ankeedid ja intervjuud.
Tuntud inglise kirjaniku Graham Greene'i 1940. aastal ilmunud romaan vaatleb hea ja kurja, patu ja patukahetsuse teemasid «viskipreestri» saatuse najal 1930ndate aastate Mehhikos. Käimas oli kiriku tagakiusamine, suur osa preestreid oli tapetud või sunnitud maalt lahkuma. Põgenev peategelane kohtab oma hirmust ja viskist mõjutatud teekonnal mitmesuguseid inimesi: banaanikasvatajat, hambaarsti ja kuus aastat varem kohatud külanaist. Ühtlasi paneb see teekond teda mõtlema vagaduse ja armastuse olemusest ning sellest, milles seisneb tema kui preestri kohus. Paljud kriitikud ja Greene ise on pidanud seda üheks kirjanikuparemaks teoseks.
«Elust vanglas võib ju tõesti ka teisiti mõelda,» ütles vürst. «Ma kuulsin ühe mehe jutustust, kes oli oma kaksteist aastat vanglas istunud; see oli ka minu professori patsient ja ravis end tema juures. Tal käis langetõbi peal, ta oli aeg-ajalt rahutu, nuttis ja katsus kord ennast tappagi. Tema elu vanglas oli väga kurb, uskuge mind, aga muidugi mitte kopikaline.» Tema ainsateks kaaslasteks olid ämblik ja üks puuvibalik, mis oli akna all kasvama hakanud… Aga ma jutustan teile parem oma mullusest kohtumisest ühe teise mehega. See on iseendast väga kummaline juhtum – kummaline selle poolest, et sellist asja tuleb väga harva ette. See mees viidi kord ühes teistega tapalavale ja talle loeti ette surmaotsus, mahalaskmine poliitilise kuriteo eest. Paarikümne minuti pärast loeti ette ka armuandmise otsus ja määrati teine karistusmäär; kuid kahe otsuse vahepeal, kahekümne minuti või igal juhul veerand tunni kestel, elas ta kindlas teadmises, et ta mõne minuti pärast on järsku surnud.
Ma kuulasin iga kord hirmsa põnevusega, kui ta oma tolleaegseid muljeid meelde tuletas, ja hakkasin mitu korda temalt ise neid üle pärima. Ta mäletas kõike erakordse selgusega ja rääkis, et ta nendest minutitest iial midagi ei unusta. Paarikümne sammu kaugusel tapalavast, mille ääres seisid sõdurid ja rahvas, oli maa sisse kaevatud kolm posti, sest kurjategijaid oli mitu. Kolm esimest viidi postide juurde, seoti nende külge kinni, aeti neile surirüü (valge pikk ürp) selga ja tõmmati valge kott üle silmade, et nad püsse ei näeks; siis rivistus iga posti ette mõnemeheline sõdurite rühm.»