"Kadunud saar" (1972) on eeskätt raamat Hiiumaast. Ehkki autori sissepoole elatud lapsepõlv, heitlev noorus ning vaimulike otsingute entusiasm suunavad teose dünaamikat, seostub tunnetuslik tuum ikkagi "kadunud saarega". Hiiumaa, selle minevik, aura ja inimesed ning kirjaniku genealoogiline juurestik määravad Kalmuse kujunemise, suunavad ta loomingulisi sihte. "Kadunud saares" puudub nostalgiline imalus, lapsepõlv ei sillerda mälestustes õilmitseva õnnemaana. Pigem painab poisipõlve üksindus, hingevalu, haavumised, hirmud-õudused, mida kohati leevendab vaid saare lohutav loodusrüpp.

See raamat räägib ühe sõduri sõjameheteest Teises maailmasõjas. Siin kirjapandu on lugu ühe põlvkonna noortest, kel tuli sageli seista valiku ees, millist teed pidi minna. Aga ka sellest, millised olid takistused õige tee valiku tegemisel. Kord läbi käidud tee kirjapanemine on üks võimalus vestelda iseenda ja nendega, kellega koos seda teed on tulnud käia. Vaino Kallase mälestused avavad tõetruu pildi eesti lennuväepoiste lahinguteedest ja edasisest saatusest.

Majandustegelaste mälestusi sõjaeelse Eesti kohta pole palju ilmunud. Praktiliste erialade mehed ja naised pole just nobedad sulge haarama. Sovetlikud repressioonid tabasid pangandustegelasi ja tööstureid rängalt. Niisugune oli ka Karl Ipsbergi saatus.

"Luuleseletamine" on esinduslik kogumik Tartu Ülikooli eesti kirjanduse õppetooli kauaaegse juhataja Karl Muru (s. 8. jaanuar 1927) uurimustest, artiklitest ja arvustustest, mis ilmub autori 75. sünnipäevaks. Karl Muru huvikeskmes on olnud eeskätt arbujate looming, rõhuasetusega Betti Alverile, kuid samavõrd on ta tähelepanu pööranud ka 1960.-1970-ndate aastate eesti tippluuletajatele (Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Hando Runnel jt.). Nii üksikautorite käsitlused kui ka üldistavamad kirjutised osutavad eesti luulemaastiku igakülgsele tundmisele -- siinkohal võiks lisada, et Karl Muru on ühtlasi mahukaima eesti luuleantoloogia "Sõnarine" kokkupanija. Luulet seletab Karl Muru valdavalt tekstide endi kaudu, suhtudes pieteeditundlikult nende loojatesse. Ehk nagu ütleb raamatu koostaja Peeter Olesk: "See on niisiis klassikaks saamise ja luuleks jäämise aeg nähtuna inimese poolt, kes kuulub selle luulega kokku."