Ivar Ivask (1927–1992) on Välis-Eesti luuletaja ja kirjandusteadlane. Ta on avaldanud kaheksa luulekogu ja Ilmamaa kirjastusel on "Eesti mõtteloo" sarjas ilmunud tema raamat "Tähtede tähendust tunda", mis sisaldab esseistikat ja uurimuslikke artikleid eeskätt eesti kirjandusest. Selle raamatu varaseimad kirjutised on Ivaski kirjanduskäsitlused 1950-ndate algupoolelt – hispaania luulest, Jorge Guillénist ja García Lorcast. Valik lõpeb pikema reisikirjaga 1988. aastast. Siia vahele mahuvad pikemad ja lühemad mõtisklused läti ja leedu, kreeka ja itaalia, prantsuse ja hispaania, soome ja ladina-ameerika kirjandusest, Nobeli auhinna telgitagustest, jaapani luulest, india kirjaniku Raja Rao romaanidest ja rohkesti muudki. Peale mõne erandi pärinevad siinsed artiklid Ivaski väljaantud kirjandusajakirjast.

Midagi peab siiski olema, mis tõstab pliidi kohalt vaimu kõrgemale, olgu siis maalimist või laulmist, midagi peab olema igal naisel, mis tõstab teda natuke kõrgemale. –– Leida Kibuvits vestluses Ivar Trikkeliga Eesti Raadios 1967. aastal. "Looduse" romaanivõistluse võitja (1932) Leida Kibuvits (1907–1976) oli kolmekümnendatel aastatel eesti väljapaistvamaid prosaiste. Tolle aja kirjanduskriitikute julgeim ennustus oli, et Kibuvits on tõusmas Tammsaare kõrvale. Võiduromaanile "Soomustüdruk" järgnes temalt peagi teatrielu peensusteni läbivalgustav "Paradiisi pärisperenaine" (1934), lisaks romaane ja hulgaliselt novelle. Et Kibuvitsa loomingut tänapäeval aga üldse ei tunta, otsustasime välja anda Leida Kibuvitsast isikuraamatu tema 110. sünniaastapäeva tähistamiseks. Kirjandusteadlane Maarja Vaino annab raamatut sissejuhatavas essees Leida Kibuvitsa lohutu saatuseloo kõrval väga hea ülevaate tema aegumatust kirjanduslikust pärandist. "Kibuvitsa loomingust õhkub ürgset kirjutamisannet ning värskust," kirjutab Maarja Vaino, "tema lood on täis värve, hääli, lõhnu." Siinses valikkogus "Kirev" on esindatud Kibuvitsa loomingu erinevad ajajärgud. Kõigepealt katkend tema esikromaani "Soomustüdruk" esmatrükist, seejärel novellid "Lugu Püha Gertrudi säilmest" (1938), "Lepatriinupunane" (1938), "Sipelgaõli" (1941), "25-aastane kala" (1946), "Punane liilia" (1961), "Häda headuse pärast" (1961).

Imeline on elada maailmas, mis ainsa inimea kestel muutus kiiremini kui tervel eelnenud aastatuhandel. Elan justkui mitmendat korda! Imeline on üle elada viis riigipööret, surmalaager ja Siber. Imeline on, et sain näha, kuidas impeeriumid, mis üritasid vallutada kogu maailma, kokku varisesid. Neis tormilistes sündmustes tahes-tahtmata osalenul oleks patt neist jutustamata jätta! Mis sellest, et ajaloolased ja memuaristid mõndagi juba kirjeldanud on. Minu silmadega pole keegi teine noid aegu näinud.

Näitekirjanikuna tuntud Hella Wuolijoe (s. Hella Murrik) mälestuste esimene raamat, mis ilmus 1945. a. Helsingis ja on soome keeles avaldatud juba kolmes trükis. Sajandialguse Tartu oli pärast ärkamisaega saanud jälle rahvuslike püüdluste keskkohaks, kus Jaan Tõnisson andis välja "Postimeest", nooreestlased eesotsas G. Suitsuga võtsid julgelt omaks Euroopa tõelise vaimuelu ja poliitikud seadsid tuleviku Eesti sihte. Enesestmõistetavalt on raamatul ka tundeline pool, sest sündmused toimuvad nooruselinnas.