On tõenäoline, et olete lapse käitumise tõttu läinud endast välja ja reageerinud mõtlematult. Oleme ju kõik – eriti pärast 2020. aastat – puutunud kokku statistikaga kogu maailma lap­sevanemate stressi, ärevuse ja reaktiivse käitumise kohta. Vanemad tunnevad, et nad on liialt ametis koduse elu ja tööelu ühitamisega ning et nende käed jäävad liiga lühikeseks. Ükskõik kus te oma lapsevanemateekonnal ka ei ole, alati on olemas võimalus teha asju paremini, luua kontakt ja leida kaoses rahu. Selle asemel et korrata samu mustreid ja tunda, et kõik kasvab üle pea, või kogeda ebakindlust edasise tegut­semise suhtes, on käes hetk anda endale luba lasta lahti süütundest ja häbist, mida tekitab mõte, et olete „halb“ lapse­vanem või et teil on „halb“ laps. Te kumbki ei ole halb, puu­dulik ega vale. Laste kasvatamine on raske ja me kõik vajame häid, praktilisi ja tõhusaid töövahendeid, mis aitavad meil sellel teekonnal navigeerida. Reaktiivsus tähendab negatiivseid käitumisviise, mis aval­duvad siis, kui lapse käitumine vanemat ärritab. Sageli avaldub see karjumise, ähvardamise või isegi löömisena. Lapsevanema reaktiivne käitumine võib avalduda ka ülemäärase premee­rimise või liigse altkäemaksu andmisena siis, kui vanem on lapse käitumisest tüdinud. Lapsevanemate nõustaja Laura Linn Knight annab raamatus kätte tööriistad nii teile kui teie lastele, et saaksite koos sammhaaval rahulikumat kodukeskkonda kujundada ja kõrvaldada raskused, millega lapsed ja nende vanemad sageli silmitsi seisavad: kuulamisoskus, rutiinid, enesekontroll, võimuvõitlus, ekraaniaeg, enesehool jne.

Miks tunnen end nii sandisti? Kuidas mõjutavad lapsepõlev, kool, kiusamine, ühiskonna ootused ning sotsiaalmeedia minu emotsionaalset heaolu – suhet iseenda ja teistega? Kuidas selle kõigega toime tulla? Kust leida abi, kui teraapia ja muud tugivormid on muutunud privileegiks või end ammendanud? On üks paganama hea põhjus, miks inimesed pole õnnelikud, ütleb kliiniline psühholoog dr Sophie Mort: meid pole lihtsalt kasvatatud endast aru saama. Juba lapsest saati on meil kästud näole manada vapper ilme, taustal kostmas: "Ole tubli!", "Ära tee välja!", "See on tühiasi!" Nii polegi meil kusagilt võtta tõhusaid toimetulekustrateegiaid, mille najal end kriisist läbi tõmmata, kui hädaolukord ootamatult uksele koputab. Me oleme justkui programmeeritud õnnetud olema. "Kui inimesed tulevad teraapiasse, esitavad nad mulle alati erinevaid versioone kolmest küsimusest: Kuidas ma siia jõudsin? Mis mind siin kinni hoiab? Ja kuidas edasi liikuda? See raamat on kirjutatud selleks, et aidata teil nendele küsimustele täpselt selles järjekorras vastata," ütleb dr Mort. Ta jagab lugejaga teadmisi, mida hoitakse tavaliselt teraapiakabinettide uste taga, akadeemilistes vestlustes ning tolmukorraga kaetud õpikutes. Raamatu esimene osa aitab mõista teekonda inimeseni, kes sa täna oled ning tunda ära elusündmusi, mis sind jätkuvalt muserdavad ja kursilt kõrvale kisuvad. Teine osa osutab sinu mustritele ning negatiivsetele tsüklitele, mis takistavad edasi liikuda. Raamatu viimane osa pakub aga teaduslikult tõestatud tehnikaid, mida kohe praktikasse panna. "Inimeseks olemise käsiraamat" on neile, kes huvituvad inimesest, psühholoogiast ja teraapiast. Neile, kelle jaoks pole teraapia kättesaadav, aga ka neile, kes on järjepidevalt sellesse oma aega ja raha panustanud. Neile, kes soovivad end lõpuni mõista ning neile, kellel pole kuhugi pöörduda, et oma kogemusi lahti mõtestada.

Maailm, kus me praegu elame, ei ole loodud arvestama autistlike inimestega. Aeg on seda muuta. Me ei pruugi ise teadlikudki olla, kui paljusid autiste me tegelikult tunneme – või kui palju neid maailmas üleüldse on –, kuna pea kõik neist on õppinud aja jooksul oma teistsugusust maskeerima. See aga tähendab, et suur osa autistidest ei saa olla nemad ise; pigem võidakse tunda end kutsumata külalise rollis. Eelarvamused ja stereotüübid on visad kaduma; pidev kohanemine ümbritsevate ootustega on autistidele kurnav ja keeruline. Raamat avab lähemalt autistlike inimeste elutunnetust, et aidata neid mõista ja aktsepteerida. Näiteks tutvustab autor neurotüüpiliste suhtlusmaailma kirjutamata reegleid ja seda, miks need pole kõigile iseenesest mõistetavad autistlike meltdown’ide tekkepõhjuseid ja mooduseid nendega toimetulemiseks autistide sõprussuhete eripärasid erihuvide rolli autistide elus sensoorsest ülitundlikkusest tingitud olukordi, mida on võimalik teadlikult tegutsedes ennetada. "Ebatüüpilise" autor Pete Wharmby sai ise autismidiagnoosi alles 34-aastaselt pärast paljusid arusaamatusi ja meelehärmi tekitavaid katseid suruda end neurotüüpilise enamuse seatud raamidesse. Raamat põhineb paljuski tema isiklikul elukogemusel ja tähelepanekutel.

Kas õnnelik olemine on midagi, mille valime ise või otsustab seda meie eest keegi teine? Raamat "Julgus mitte meeldida" aitab elu keerdkäikudes tekkinud sõlmi mõista ning neid lahti harutada. Raamat võtab kokku Austria psühhiaater Alfred Adleri – psühholoogiamaailma ühe suurkuju Sigmund Freudi ja Carl Jungi kõrval – filosoofilised ning psühholoogilised mõtted ja õpetused. Adler oli Freudi juhitud Viini psühhoanalüütilise seltsi esimeste oluliste liikmete seas. Kui tema seisukohad läksid Freudi omadega vastuollu, lõi ta rühmast lahku ning tuli XX sajandi alguses välja oma originaalsetel teooriatel põhineva individuaalpsühholoogiaga, mida tuntakse adleriaanliku psühholoogiana. Raamat on üles ehitatud dialoogile elukogenud filosoofi ning trotsliku noormehe vahel, kes kahtleb võimalikkuses end muuta ning õnnelik olla. Nende kahe vestlusest välja kooruv tõde aitab lahti mõtestada enesele andestamise, iseendast hoolimise ja meele puhtana hoidmise kunsti, et oma eluteed minevikutraumadest, ohvri mentaliteedi painavast ikkest ning teiste ootustest vabastada. Muretsemise asemel asjade pärast, mida me nagunii ei saa muuta, õpetab raamat keskenduma sellele, mis on tõeliselt oluline, kujundades seeläbi suhet nii iseenda kui ka teistega. Muutes pelgalt oma suhtumist, muutub ka elutee. Tõeliselt vabastav mõtteviis, mis annab jõudu murda piiranguid, mida endile ise seame.