Kolmkümmend aastat (1964‒1993) käisid Eesti tudengid suviti ehitusmalevas. EÜE ametlikuks eesmärgiks oli nõukogude noorte töine ja ideoloogiline kasvatamine. Aga õilis kommunismiüritus pöördus kiiresti tolle ühiskonna alustalade eneste vastu. Eesti NSV-s ei pilgatud kusagil mujal nii avalikult ja hulgakesi kõike nõukogulikku kui malevakokkutulekutel. Nii palju riigivastaseid laule ja nalju ei esitatud ühegi teatri laval ega asutuse peol. Igal aastal astus paar tuhat Eesti noort haritlaskonna liiget justkui reaalsest ühiskonnast välja ja elas oma vaba elu. Nalja sai malevas pööraselt, aga muidugi ei olnud EÜE ainult pullitegemise koht. Siin tehti kõvasti tööd. Siin sai üsna ruttu selgeks, kes on andekas, kes on töökas, kes karjäärihimuline. Siit leiti eluaegseid sõpru ja elukaaslasi. EÜE asus keset tormilist elu, kukesammukese kaugusel EÜE-st olid ka näiteks Hiiu õllekas ja EKP Keskkomitee. Millise sammu keegi EÜE-st edasi astus ja kuhu oma jälje jättis, on omaette põnev teema

Tallinna vanadest apteekidest kuni 1917. a.

Tänasel Eesti Rahvusraamatukogul on tähtis osa Eesti kultuuris. Oma kodu saamislugu on ühtlasi riigiraamatukogust rahvusraamatukoguks saamise lugu. Samas on see ka jutustus meie lähiminevikust, mil ühised eesmärgid liitsid kokku eesti rahva. Rahvusraamatukogu uue hoone ehitamine kujunes iseseisvumise üheks sümboliks ja põimus tihedalt pöördeliste ajaloosündmustega kogu riigi elus. Isikupärases emotsionaalses stiilis raamat räägib uste avanemisest laia maailma, sõprade ja strateegiliste partnerite leidmisest nii Eestis kui ka välismaal, riskidest ja telgitagustest seikadest. Sel ajal vabastati erihoidu suletud trükised ja koju jõudis välismaal ilmunud Eesti raamat – need on olulised pöördepunktid Eesti raamatuloos. Tutvustatakse ka rahvusraamatukogusse soetatud Eesti kunstnike teoseid. Raamatu viimases peatükis, süvendi loos, saab aimu raamatukogu asukoha erilisusest.