Suure prantsuse psühholoogilise realisti 1913. aastal ilmunud romaan kuulub sarja «Kadunud aega otsimas», mis hõlmab kogu autori romaanitoodangut nagu Balzaci «Inimlik komöödiagi».

Gonçalo Manuel Tavares sündis 1970. aastal Luandas, endise Portugali asumaa Angola pealinnas. Ta õpetab Lissaboni ülikoolis epistemoloogiat. 2005. aastal, kui Tavaresele anti siinse teose eest Nobeli laureaadi José Saramago nimeline preemia, väitis Saramago ise: “Lähima kolmekümne aasta jooksul, kui mitte varem, saab Tavares Nobeli preemia… Tavaresel pole õigust kolmekümne viie aastaselt nii hästi kirjutada.” Saramago peab “Jeruusalemma” suureks raamatuks, mis on teeninud ära väljapaistva koha lõpmatus Lääne kirjanduses. Ma ei tea, mida Saramago siin Lääne kirjanduse all mõtleb, aga maailmakirjandusse on Tavares jätnud boliidselt pimestava jälje. Tegemist on kummalise romaaniga. Esiteks on ta ülesehituselt kaleidoskoopiline, oma killustatuses intrigeerivalt kirev. Siin näeme Tavaresele omast ringsüsteemi selle ajalises hüplikkuses. Kui püüda iseloomustada seda romaani ühe sõnaga, siis ütleksin, et see on tihke. Tegelaste arv pole eriti suur, ent nende kaudu avanev maailm on mõõtmatu. Iga karakter kannab endas isiklikku universumit, mis vastandub ja samas haakub teiste tegelastega. Igaühel on jutustada oma lugu ja kirjanik suudab neid erinevalt edasi anda. Nendes lugudes põimub hämmastav tegelikkus, mis on ühelt poolt konstrueeritud, aga teisalt loogiline isegi oma juhuslikkuses. Ma pole viimasel ajal lugenud ühtki nii tihedat raamatut. Tavarese teosed meenutavad mulle Pieter Bruegheli maale, kus kasinale pildipinnale on jäädvustatud kõikvõimalikke erinevaid tegelasi ja tegevusi, mis moodustavad siiski mingil mõistetamatul, ent kummaliselt veenval viisil lummava terviku. Hirm, viha, võim, hullumeelsus, surm, jumal, teadus, puue, nälg, unistused, hävitav reaalsus – kõik seguneb. Ent Tavares ohjab oma ainest kindlakäeliselt ning ka kordustes avaldub tugevus. Raamistatus hakkab üha enam toimima tegelikkust mustaks täheks kokkusuruva jõuna. Samas kirjutab Tavares oma tegelased elavaks nii füüsiliste isikutena kui ka teatud mõtteviiside kandjatena. Esmalt hakkab kõik hargnema, järgneb kokkujooks ning selginemine. Lõpptulemuseks on tõeliselt kompaktne, tardunud, ažuurne ehitis.” (H. Varblane) Raamatu väljaandmist on toetanud Portugali Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.

Ed Kennedy on noor taksojuht, pateetiline kaardimängija, saamatu romantik, kes on lootusetult armunud oma töökaaslasse ja sõpra Audreysse. Ed elab koos kohvisõltlasest koera Uksevalvuriga, tema elu kulgeb tavapärast igavat rada. Ent ühel päeval satub ta tahtmatult pangaröövi tunnistajaks ja ajab sama tahtmatult selle ka nurja. Aga just see käivitab ettenägematu sündmusterea – Ed saab oma esimese mängukaardi . . . Noormees läheb mänguga kaasa, temast saab sõnumikandja, kel tuleb järgemööda lahendada müstilisi ülesandeid, kuni jääb üksainus küsimus – kes on selle missiooni taga? “Sõnumitooja”on mõistatuslik teekond, milles on rusikaid, naeru ja armastust. MARKUS ZUSAK on noor Austraalia kirjanik, kes elab Sydneys ja kelle loomingust on 2009. aastal eesti lugejani jõudnud Michael L. Printz Honor Book tiitli omandanud ning Paabeli Torni tõlkeauhinnaga pärjatud romaan “Raamatuvaras”.