Raamatus analüüsitakse kultuuriväärtuste kaitse tagamiseks vastuvõetud rahvusvahelisi kokkuleppeid

Kultuuripärandi kaitset ei saa reguleerida ainult seadustega. Riikliku kaitse all on vanemad ja silmapaistvamad inimtegevuse märgid. Igapäevaeluga seotud kultuuripärandit suudame säilitada ainult sedavõrd, kui kõrge on maaomaniku või metsas toimetaja teadlikkus, kultuuritundlikkus, intelligentsus. Üha enam räägitakse oma juurte otsimisest ja tunnetamisest, koduarmastusest, omakultuuri säilitamisest ja arendamisest. Kuidas seda siis ikkagi teha, kui me ei tea ja hooli eelmiste põlvkondade elu kõige tavalisematest ja igapäevasematest säilinud kultuurimärkidest? Kuidas anda seda edasi järgmistele põlvkondadele, kui me ei mõtle täna selle säilitamisele? Kas piisab raamatutes kirjeldamisest ja piltide näitamisest? Kas poleks tõhusam, huvitavam ja meeldejäävam, kui saame kõike seda tutvustada looduses? Käesolev käsiraamat ongi mõeldud abivahendiks pärandkultuuri objektide äratundmisel. See on esimene samm nende teadlikul säilitamisel ja kaitsel teadmatusest tuleneva hävimise eest. Laiale huviliste ringile on siin kiiresti ja lihtsalt leitavad pärandkultuurialased algtõed ja -teadmised.

Teatud mõttes on "Väike" jätk esseekogumikule "Väike äratundmiste raamat". Kolmest osast koosnevas teoses arendab Raudam väiksuse teemat süvitsi edasi. Raamatu esimeses osas "Anti ja mina" jutustab autor lugusid oma lapsepõlvest, lastes neis tegutseda oma esimese raamatu "Anti jutud" peakangelasel. Teine osa "Väike Tuglas" käsitleb väiksuse teemat Friedebert Tuglase loomingus, kirjavahetuses ning mõistagi "Väikeses Illimaris". Kolmandas osas "Mees, kes kirjutas merd" tehakse aga omalaadne stiilieksperiment, laskudes nii mere, Tuglase kui ka kirjanduse saladustesse.

Väljaanne sisaldab Eesti Ajalooarhiivi ligikaudu 3200 fondi eesti-, vene- ja mõningail juhtudel ka saksakeelset nimetust, järjekorranumbrit, säilikute arvu ja olemasoleva materjali piirdaatumeid.