Juhan Liiv ei saanud kunagi ise teostada oma luuletuste väljaandmise kavatsust. Me teame, et ta a. 1892 oma tookordsed luuletused raamatu jaoks kokku kogus, isegi tsenseerida laskis, kuid see raamat jäi nähtavasti kirjastaja puudusel väljaandmata, ja hiljem hävitas autor haiguse hoos isegi käsikirja. Kuid sellega ei kadunud lõpulikult veel tema luuletoodang. Üheltpoolt oli umbes 70 tema luuletust juba varem ajakirjanduses ilmunud ja sel teel alles hoidunud. Teiseltpoolt on meil põhjust arvata, et isegi kõik tema tol ajal avaldamatud luuletused ei hävinenud, vaid neist osa veel praegu meil tarvitada olevais käsikirjus mustandeina on säilinud või ta neid hiljem mälu järele on fikseerinud. Ja kolmandaks – mis eriti tähtis – Liiv jatkas veel ligi paarikümne aasta jooksul luuletamist, kirjutades just siis oma isikupärasemad ja väärtuslikumad värsid, kui ta end proosakirjanikuna enam kuigi palju ei avaldanud. Ka selle viimase tegevusaja loomingust on autori eluajal ilmunud ajakirjanduses ja albumeis umbes 70 luuletust. Kuid ometi moodustab seegi ainult väiksema osa Liivi luuletoodangust, võrreldes tema käsikirjadega, kus leidub luuletusi, nende katkeid ja teisendeid kogusummas umbes 1.000. Kõik see materjal üheskoos võimaldab aga avara ülevaate Liivi värsiloomingust.