Valik ateistliku sisuga kirjutisi ja karikatuure eesti kirjanikelt ja kunstnikelt. Valiku tegemisel piirduti trükitud luule, proosa ja publitsistikaga, kusjuures püüti valida selliseid, mis ateistlike või kiriku- ja pastorite vastaste paladena tänapäeva lugejatki võiksid huvitada.

Ida-Preisimaal enne Teise maailmasõja algust nunnaks pühitsetud nooruke soomlanna Anita Idefelt ei teadnud aimata, et turvalise suletud kloostrimaailma asemel veedab ta aastaid Brasiilias ja jõuab lõpuks tagasi Euroopasse tööle Vatikani. Tema mälestused oma eluteest on huvipakkuvad, kohati üllatavalt humoorikadki ja heidavad valgust Jumalale pühendunud inimese siseilma.

Ateismi andeka propageerija J. Jaroslavski teost "Usklike ja uskmatute piibel" hakati esmakordselt avaldama ajalehes "Bezbožnik" 1922. aasta lõpul. Lugejate hulgas võitis raamat suure populaarsuse. Paljud usuköidikust vabanenud inimesed ütlesid, et raamatu lugemine aitas otsustaval määral kaasa nende usulistest eelarvamustest vabanemisel. Ka propagandistidele ja agitaatoritele oli see raamat suureks abiks usuvastase propaganda tegemisel. Autor ise räägib, et selle raamatu kirjutamisele hakkas ta mõtlema juba enne Suurt Sotsialistlikku Oktoobrirevolutsiooni. "Tööliste ja talupoegade hulgas kommunismi õpetust propageerides võisin ma väga sagel tähele panna, et töölise ja talupoja teadvust mürgitav usuoopium ei lase tal kommunismi õpetusest õigesti aru saada," kirjutab autor.

Ülemlaul on üks kaunimaid poeeme armastusest, mis iial on kirjutatud. Läbi sajandite on selle imeline keel ja ülev kujundlikkus võlunud lugejaid. Kuid miks on see õrn armastuslaul võetud Pühakirja? Kuidas tuleks seda tõlgendada? Paljudele on see jäänud saladuseks. Watchman Nee usub, et selles poeemis on võimalik leida kõik vaimuliku elu arenguks vajalikud põhimõtted. Tema avastused on määratud kõigile, kes igatsevad sügavamat ja intensiivsemat armastusosadust Issandaga, et leida oma usuelus ülevoolav rõõm ja täiuslik rahuldus.