Religiooni ja kiriku ajaloo ning piiblitekstide analüüsimisega tegelnud väljapaistva ajaloolase Nikolai Nikolski (1877-1959) teos (1931) on nõukogude ajalooteaduses tänaseni kõige ulatuslikum vene kirikulugu, kiriku kohta ja tähtsust Venemaa ajaloos valgustav teos. Eesti lugejale vahendatakse see püsivat huvi äratanud kapitaalne ajaloo-ülevaade kolmanda venekeelse kordustrüki järgi.

Raamatus vaadeldakse enam kui kolmekümmet pühapaika, mis on liigitatud viide ossa. Esimeses osas "Pühade meeste jälgedes" räägitakse monumentidest ja maastikest, mis on saanud pühaks oma seotuse tõttu pühakute ja usujuhtidega. Peatükk "Surnute austuseks" on iidsetest matmispaikadest ning nendega seotud riitustest ja uskumustest. "Igavesed pühamud" räägib paikadest, kus võib tajuda kauget või müütilist minevikku. "Jumala ülistuseks" käsitleb maailma pühamuid ning viimane osa "Teekonna lõpus" keskendub palverännakutele.

Ateismi andeka propageerija J. Jaroslavski teost "Usklike ja uskmatute piibel" hakati esmakordselt avaldama ajalehes "Bezbožnik" 1922. aasta lõpul. Lugejate hulgas võitis raamat suure populaarsuse. Paljud usuköidikust vabanenud inimesed ütlesid, et raamatu lugemine aitas otsustaval määral kaasa nende usulistest eelarvamustest vabanemisel. Ka propagandistidele ja agitaatoritele oli see raamat suureks abiks usuvastase propaganda tegemisel. Autor ise räägib, et selle raamatu kirjutamisele hakkas ta mõtlema juba enne Suurt Sotsialistlikku Oktoobrirevolutsiooni. "Tööliste ja talupoegade hulgas kommunismi õpetust propageerides võisin ma väga sagel tähele panna, et töölise ja talupoja teadvust mürgitav usuoopium ei lase tal kommunismi õpetusest õigesti aru saada," kirjutab autor.

Prohvetlik pilk Iisraeli tulevikku. Pärast Teise maailmasõja lõppu nihkus poliitilise elu tulipunkt Euroopast ja Põhja-Aafrikast Lähis-Itta. Ka tänapäeval pöörab meedia Lähis-Idale rohkem tähelepanu kui mistahes muule piirkonnale. Siia koondunud vaidlusküsimused ja konfliktid võiksid hetkega süüdata järgmise ülemaailmse tulemöllu, mida saaks nimetada Kolmandaks maailmasõjaks. Kaks peamist põhjust, mis Lähis-Ida tähtsuse kiirele kasvule kaasa aitavad, on nafta ja Iisrael. Peaaegu kõik maailma arenenud riigid sõltuvad suuremal või vähemal määral Lähis-Ida araabia riikide looduslikest naftavarudest. Seega on naftast saanud rahvusvaheline poliitiline relv, mille abil araabia maad on omandanud ülemaailmse mõjuvõimu, mida nad ei oleks mingil muul viisil kunagi saavutanud. Veelgi tähendusrikkam on Iisraeli kui iseseisva juudi riigi rajamine. See väike riik, mis alates rajamisest kuni tänase päevani on pidanud taluma lakkamatut vastuseisu ja rünnakuid, muutis põhjalikult kogu Lähis-Ida poliitilist ja sõjalist tasakaalu ning tekitab ekspertidele järjekindlalt peavalu. Olukorra pädevaks hindamiseks tuleks eelkõige arvestada Iisraeli ainulaadse rolliga praegusel hetkel ja tulevikus. Derek Prince kirjeldab oma raamatus juudi rahva katsumusi ja rännakuid läbi erinevate paikade tagasi tõotatud maale ning kõrvutab neid sündmusi Piibli prohvetlike kirjakohtadega. Vaatamata ajaloo õpingutele parimates ülikoolides, mõistis ta Iisraeli maa ja rahva lugu alles nendega isiklikult kokku puutudes. Tal elas Iisraeli riigi väljakuulutamise murrangulisel ajal Jeruusalemmas, mistõttu tal oli võimalus piibliprohveteeringute täitumisega isiklikult silmitsi seista. Autor peab Iisraeli riigi loomist üheks lähiajaloo tähtsündmuseks ning esitab oma raamatus Iisraeli rolli tõlgendamise võtme, mille ta usub olevat ka võtmeks Lähis-Ida tulevikusündmuste mõistmiseks.