Johannes Käbin (1905–1999) juhtis Nõukogude Eestit 28 aastat, töötades EKP Partei Keskkomitee esimese sekretärina 1950–1978. Seejärel jõudis ta veel tegutseda mõned aastad Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehena (1978–1983). Käbini poeg Eduard on avaldamiseks ette valmistanud isa palju kõmu tekitanud mälestused, millele lisanduvad ka väljavõtted Käbini päevikutest 1970. aastate lõpust kuni 1990. aastateni. Mälestused on kirjutatud mitmes etapis ja hõlmavad aega autori lapsepõlvest kuni 1950. aastateni, mõne vaatega ka hilisemasse aega. Käbini enese kirja pandud materjalidele on lisatud ajaloolase Olev Liiviku joonealused kommentaarid, samuti akadeemik Tõnu Tannbergi sissejuhatus ja Eduard Käbini järelsõna. Raamatut illustreerivad fotod Käbinite perearhiivist ja avalikest arhiividest.

1980. aasta sügisel allkirjastasid 40 haritlast kirja, mis hoiatas venestamispoliitika eest ja virgutas tublisti eestlaste eneseteadvust. Andres Tarandi "Kiri ei põle ära" on isiklik tagasivaade "40 kirja" saamisloost ja sellele järgnenud sündmustest.

Saksamaal 1949. a kirja pandud paljuütleva alapealkirjaga teos "Oskar Rütli mälestusi. Ühe eesti sugupõlve tööst ja võitlusist (1871–1949)" ilmus 1964. a New Yorgis. See on Eesti elu eesliinil tegutsenud ning paljude riigi-, vaimu- ja majanduselu tegelastega lävinud, kuid ise tagaplaanile hoidnud suurepärase mäluga mehe vaimne testament järeltulevatele põlvedele. Oskar Rütli töötas end üles tuntud majandus- ja seltskonnategelaseks ning väidetavalt üheks rikkamaks eestlaseks juba enne Esimest maailmasõda. Rütli sündis 19. detsembril 1871 Tartumaal Ahja vallas Ibaste külas rendikohapidaja pojana, õppis Võnnu kihelkonnakoolis, Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis ja Aleksandri gümnaasiumis ning lõpetas 1901. a Tartu ülikooli õigusteaduskonna. Ta oli Eesti Üliõpilaste Seltsi liige ja seejärel 1909. a korporatsiooni Sakala asutajaid ning töötas 1902–1940 vandeadvokaadina Tartus, oli juhtivalt tegev 20. sajandi algul hoogsalt pead tõstnud eestlaskonna rahvuslikes algatustes ja organisatsioonides ning tulundusorganisatsioonides. Ta valiti koos Jaan Tõnissoniga Liivimaa talurahva esindajana 1906. a Venemaa I Riigiduumasse. Eesti Vabariigi ajal oli Rütli II Riigikogu, Rahvuskogu I koja ning Riiginõukogu liige, oli Soome Tartu-konsul, kuulus mitme panga nõukokku ja juhatusse, oli mitme tööstusettevõtte juhatuses ning AS-i Tartu Telefonivabrik asutajaid ja direktor, aktiivne tuletõrjetegelane ja mitme äriettevõtte juriskonsult. Poliitiliselt ja majanduslikult toetas ta Eesti Vabadussõjalaste Liitu. Esimesel Nõukogude okupatsiooni aastal 1940–1941 oli Rütli sunnitud end varjama, 1944. a septembris põgenes ta lähedaste pealekäimisel Saksamaale. Rütli suri 24. juulil 1949 Haunstetteni põgenikelaagris Augsburgi lähedal ja on maetud Helsingi Hietaniemi kalmistule.

1960. aastatel hakkas Tallinnale kujunema oma imago ja sellest sai Nõukogude turisminduses populaarne sihtkoht. Võimalust "vanade tornide ja kohvikute linnas" toonase turisti pilguga ringi vaadata pakub Vassili Aksjonovi "Tähepilet". Romaan võimaldab pilguheitu 1960. aastatel vene kirjanduses toimunud murrangusse, mis eemaldus ametlikult soositud poolsotsrealismist. Nii pole su­gugi juhuslik, et mitmed toonased noorautorid pidid hiljem läände emigreeruma, nende seast on tuntuim kindlasti Jossif Brodski. Uues põlvkonnas, mille hulka kuulusid Jevgeni Jevtušenko, Bella Ahmadulina, Andrei Voznessenski jt, oli üks säravamaid autoreid Vassili Aksjonov.