Dokumentaaljutustus Gorki-nimelise lastekoloonia rajamisest ja kasvatusalastest edusammudest noorte ümberkasvatamisel. Anton Makarenko, marksistliku pedagoogika teerajaja, on sündinud 1. märtsil 1887. aastal Belopoljes Ukrainas ja surnud 1. augustil 1939. aastal Moskvas. Kodutute, hooletusse jäetud ja kuritegelikule teele sattunud laste ja noorte kasvatamisel töökolooniates (Gorki-nimeline koloonia, asutatud 1920. aastal ja Dzeržinski-nimeline kommuun, asutatud 1928. aastal), kus kooliõppus on ühendatud praktilise tootmistööga, saavutas ta oma õnnestunud pedagoogilise eksperimendiga häid tulemusi ja sai üle maailma kuulsaks. Käesolev raamat jutustabki Gorki-nimelise koloonia elust, näitab kollektiivi suurt jõudu ja neid imetlusväärseid tulemusi, mida saavutati vabatahtliku, teadliku distsipliini kasvatamisel.

Charlotte Löwensköldis kujutab autor nimitegelase, noore tulihingelise aadlineiu ennastsalgavat võitlust oma armsama, elust irdunud fanaatilise pastori Karl-Artur Ekenstedti päästmiseks. Esile kerkib pimeda emaarmastuse motiiv.

Ajaloolises romaanis annab Ameerika kirjanik oma tõlgitsuse Hispaania kuninga Felipe IV (1621–1665) valitsusajale, tema suhetele Maria de Agredaga ja teiste naistega. Raamatu lõppu on lisatud autori põhjalik ülevaade teose saamisloost. Tutvunud Hispaania saadiku soovitusel Felipe Ximenez de Sandovali teosega Maria de Agredast, kirjutab autor: "Selles oli kirja pandud üks suur elu, suur sõprus ja kirjavahetus andeka ja tundelise, kuid üksildase monarhi, kes valitses üle kogu maailma levivat riiki, ja kloostrinunna vahel, kes kunagi lihas – ma kasutan seda mõistet teadlikult – polnud lahkunud külast, kus ta oli sündinud. Need kirjad on kuulutatud "haruldusteks maailma ajaloos" ja selles pole midagi imestada. Need kirjutati rohkem kui kolme sajandi eest ja alati sama mustri kohaselt: kuningas kirjutas lehekülje paremale äärele, jättes vasaku poole nunna vastuse jaoks; ja üle kuuesaja kirja on säilinud tänapäevani, nii et te võite näha nende käekirju kõrvuti: agoonia ja kahetsuse karjatused, abipalved; ja targad nõuanded, vaikne sümpaatia, vastuse armastav headus." "See lugu polnud enam ainult Maria de Agredast, vaid ka Isabelist, Inesest, Margaritast ja Marianast, ja veelgi täpsemalt, lugu kuningast endast nii nagu see väljendus ta suhetes nende naistega. Nii siis näis sobiv, et teos saaks pealkirja tiitlist, mida Felipe IV, nagu kõik Hispaania kuningad, Alfonso XII kaasa arvatud, kasutasid igal ametlikul aktil ja allkirja juures: Mina, Kuningas."

Alates varasest noorusest on Levana tundnud uhkust oma juudi päritolu ja perekonna tugeva naisliini üle. Üks tema eeskujudest on vanaema Hana Lazare, kes on väikese tüdrukuna põgenenud oma kodumaalt Eestist, et pääseda holokaustist, mille ohvriks langes tema ülejäänud pere. Elu lõpupäevil tabavad Hanat segadushood, mille käigus paljastuvad üksikasjad, mis löövad Levana maailmapildi kõikuma. Algab tõeotsing, mis sunnib noort naist kõike, mida ta vanaemast teab, küsimärgi alla seadma. Sedamööda, kuidas tegevus liigub Pariisist Brüsselisse ja sealt edasi Iirimaa läänerannikule, jõuab Levana vanaema tõelise loo jälile ja avastab saladuse, mis on sundinud proua Lazare’i terve elu oma minevikku varjama. Raamatu käsikiri võitis 2020. aastal iirikeelse kirjanduse konkursil romaani kategoorias esikoha. 2022. aastal kandideeris teos Euroopa Liidu kirjandusauhinnale ja valiti žürii poolt viie parima hulka.