Raamatupood REaD | Kasutatud ja uued raamatud

Kolm teost, mis moodustavad nii sündmustikult kui ka ühiste tegelastega triloogia eestlaste muistsest vabadusvõitlusest, on esimene ulatuslik kujutus meie varasemast ajaloost. "Aita" toob meieni selle aja, millal eestlased olid liivlastega ühel meelel ning kaitsesid vanemate Aatso, Kaupo, Imanta ja Lembitu juhatusel oma rahva vabadust võitluses sakslastega. Huvitavaim ja esteetiliselt kaaluvaim on jutustus "Leili". Liivlaste vanem Kaupo laseb ennast piiskop Meinhardil ristiusku meelitada, hoolimata sellest, et ta on lubanud oma rahva usust mitte iialgi taganeda. "Vambolas" võitleb Kaupo ühes oma malevaga juba koos sakslastega eestlaste vastu. Elus romantiliselt häälestatud, oli Saal seda ka oma kirjanduslikus loomingus. Lootes leida rahva iseteadvusele õhutust eesti rahva minevikust, vabadusvõitluse aegadest, tungis ta nii sügavale kodumaa minevikku, kui sel ajal oli selleks andmeid. Romantilisi tegelasi ümbritseb romantiline loodus. Vanad hiied, kuu ja taevatähed aitavad luua tagapõhja tegelaste käitumisele.

Kirjanik oli kõigest 25-aastane, kui avaldati tema teos "Alasti ja surnud" (1948), mis tegi Maileri peagi maailmakuulsaks. Selles raamatus kajastuvad autori kogemused Filipiinide sõjatandrilt. Lugu räägib rühmast Ameerika sõdureist, kes saadeti üht Vaikses ookeanis asuvat saart üle võtma. Romaan, mida on peetud üheks paremaks Teist maailmasõda kajastavaks teoseks üldse, kirjeldab realistlikult sõjakeerisesse sattunud meeste tundeid võõral maal. Iga tegelase olemus avatakse ükshaaval ja sügavuti. Raamatu lõpuks on lugeja kohtunud hulga erinevate ja huvitavate kangelastega, kes tegutsevad tõepärases õhkkonnas. Ameerika kirjanik Norman Mailer (1923) on tuntust kogunud ka ajakirjanikuna. Tema vastuolulised vaated Ameerika elukorraldusele on tekitanud tuliseid diskussioone. Mailer on lõpetanud maineka Harvardi ülikooli ning lõi Teises maailmasõjas kaasa nii seersandi kui ka ajakirjanikuna. Norman Mailer on pälvinud kaks mainekat Pulitzeri auhinda.

"Anna Karenina" (1873-1877) on suuremaid sotsiaalseid romaane mitte ainult Tolstoi kunstilises pärandis, vaid ka kogu vene ja maailma klassikalise kirjanduse ajaloos. Selle väljapaistva teose jäädav ideeline ja kunstiline väärtus seisneb selles, et ta kogu oma rikkaliku ja mitmekülgse sisuga peegeldab vene elu, rahvusliku arengu tähtsamaid probleeme. Annat ei rahuldanud abielu, mis ei rajanenud tunnetel. Selles suhtes erines Anna ühiskonna koorekihist. Ta teadis, et ei saa kunagi vabalt armastada, et jääb igavesti häbistatud naiseks. Ometi pidas ta niisugust tulevikku paremaks abielust Kareniniga. Anna asus võitlema ühiskonna kõlblusvormide vastu, kuigi targa inimesena mõistis, et see võitlus lõppeb tema kaotusega. Jäänud ilma oma elumõttest, armastusest, küsis ta endalt: "Mis oleks olnud see, mis ei oleks olnud küll õnn, aga mitte ka piin."

"Anna Karenina" (1873-1877) on suuremaid sotsiaalseid romaane mitte ainult Tolstoi kunstilises pärandis, vaid ka kogu vene ja maailma klassikalise kirjanduse ajaloos. Selle väljapaistva teose jäädav ideeline ja kunstiline väärtus seisneb selles, et ta kogu oma rikkaliku ja mitmekülgse sisuga peegeldab vene elu, rahvusliku arengu tähtsamaid probleeme. Annat ei rahuldanud abielu, mis ei rajanenud tunnetel. Selles suhtes erines Anna ühiskonna koorekihist. Ta teadis, et ei saa kunagi vabalt armastada, et jääb igavesti häbistatud naiseks. Ometi pidas ta niisugust tulevikku paremaks abielust Kareniniga. Anna asus võitlema ühiskonna kõlblusvormide vastu, kuigi targa inimesena mõistis, et see võitlus lõppeb tema kaotusega. Jäänud ilma oma elumõttest, armastusest, küsis ta endalt: "Mis oleks olnud see, mis ei oleks olnud küll õnn, aga mitte ka piin."

Raamat Anna Tõrvand-Tellmanni Inglise Kolledžist loob pildi ainulaadsest koolist, mis tegutses Tallinnas Narva maanteel samas majas, kus praegu asub Tallinna Muusikakool. Artikleid ning mälestusi oma kooliajast ja pedagoogidest on kirja pannud paljud vilistlased, kelle hulgas on kultuuritegelasi, poliitikuid ja muidu ühiskondlikult aktiivseid inimesi. Proua Tõrvand (1880-1953) oli silmapaistev pedagoog ja ühiskonnategelane. Sügaval venestamispoliitika ajal rajas ta Tallinnas esimese eestikeelse tütarlastekooli ning Vabariigi valitsuse korraldusel 1919.aastal ka Tallinna 2. Tütarlastegümnaasiumi. Anna Tõrvand oli Asutava Kogu liige, rajas Naiskodukaitse ja Kodutütarde organisatsiooni. Sellal kui Eestimaa koolides õpetati võõrkeelena vene ja saksa keelt, mõistis proua Tõrvand, et maailma kultuuris, majanduses ja poliitikas kuulub tulevik inglise keelele. 1932.aastal avas uksed tema erakool - Inglise Kolledž, mis kujunes uueks suunaks eesti hariduselus. Koolis õpetasid oma ala parimad spetsialistid, näiteks muusikamees Anton Kasemets ja keelemees magister Ernst Nurm (eesti ja ladina keel).

Kui arheoloogid kaevasid 2012. aastal Leicesteri linna sotsiaalameti parkla alt välja vana kloostrikiriku müürid, leidsid nad sealt ühe haua. Hauas lamas luukere, mille selgroog oli tugevalt kõverdunud, kolp sisse löödud ja luudel paistis mõõgajälgi. Kas see võib olla Inglise kuningas Richard III, kurikuulus küürakas, kelle tuntusele aitas tublisti kaasa Shakespeare? Kas kuninga halb maine on ehk pelgalt Tudorite laimukampaania tulemus? Milline ta tegelikult välja nägi? Ja kuigi on teada, et Richard III hukkus Bosworthi lahingus, siis kuidas ta ikkagi suri – mõõga, oda või kirve läbi? Teadus annab sellele vastuse. Raamat toob sammhaaval avalikkuse ette haua leidmise ja luustiku tuvastamise, mille käigus põimusid arheoloogia, kartograafia, genealoogia, kohtumeditsiin, geenitehnoloogia ja mitmed teised teadusvaldkonnad. See kõik tekitas tohutut huvi ning meedia vahendusel jälgisid "meie sajandi Tutanhamoni" lugu miljonid inimesed; küsimus, kellele kuuluvad kuninga luud ja kuhu tuleks need matta, jõudis aga välja Briti parlamenti ja kohtusse. Mike Pitts on tuntud arheoloog ja ajakirjanik. Ta on läbi viinud väljakaevamisi Stonehenge'is ja Aveburys ning tema praegused teadusuuringud käsitlevad muuhulgas Lihavõttesaare kujusid. Viimase kümne aasta jooksul on Mike Pitts toimetanud Suurbritannia juhtivat arheoloogiaajakirja British Archaeology ning teeb vabakutselise ajakirjanikuna kaastööd nii Briti kui ka rahvusvahelistele väljaannetele.

Maailma naised loobusid armastuslugudest, allaheitlikkusest ja kuulekusest, ning kord juba võimule pääsenud, andusid rängale tööle, tõele ja reaalsusele. Mis kasu on see neile toonud? Ruth Patchett, see õige Naissaatan, on nüüdseks 84-aastane ja valmis pensionile jääma. Kuid kellest võiks saada tema mantlipärija? Lavale astub Tyler Patchett, meie uut masti kangelanna ja Ruthi lapselaps. Ta on ülimalt enesekindel 23-aastane noormees: ilus, upsakas ja töötu. Tyler ei jää rahule enne, kuni temast on saanud võimu ja staatuse kõige suurem sümbol – naine. Fay Weldoni kultusromaanis „Naissaatana elu ja armastus“ võitlesid naised võimu pärast meestega, ja võitsid. Nüüd astuvad aga mehed otsustavaid samme, et võim endale tagasi saada…

20. sajandi saksa kirjanduse klassiku Thomas Manni (1875–1955) filosoofiline romaan, mis on kogu tema loomingu omapärane kokkuvõte. Teose sündmustik ja tegelaskond on piiratud, tähelepanu keskpunktis on peategelase, helilooja Adrian Leverkühni saatus ja hingeelu, mida esitatakse tema sõbra poolt Teise maailmasõja lõpukuudel ülestähendatava biograafia kujul. «Doktor Faustus» sai kohtumõistjaks kogu selleaegse vaimumaailma, poliitika ja kunsti üle.

Jidiśikeelse kirjaniku romaan "Marienbad" räägib Poola juutidest. Autor kujutab 19./20. sajandi vahetuse Poola väikelinnade ja juudi keskklassi elu suurepärase humoristina, kasutades tuntud juudi slängi, mis on ääremärkustena lugejale ka ära tõlgitud. Śolem Aleichem'i tuntuim teos on "Piimamees Tevje". Raamat "Marienbad" annab neile, kellele meeldib "Viiuldaja" katusel", taas suurepärase võimaluse juudi huumorile kaasaelamiseks.

Faktimaterjali esitamine Eestimaa Kommunistliku Partei juhtorganite ülesehituse ja nende kaadri kohta peaks pakkuma mõndagi uut. Peaks olema huvitav üksikasjalisemalt teada saada, milline õigupoolest oli see aparaat, mis meid kammitses ja torkis. Neilegi, kes kirjeldatud aastad ise üle elanud ja seda kõike mäletavad. Igal juhul peaksid need tõsiasjad aitama tagasi mõelda ning juhtunut mõtestada, niihästi lähiminevikku kui ka olevikku, kuhu see lähiminevik otsapidi välja ulatub.

Metsikul Šotimaa mägismaastikul hargneb lugu 16aastasest Janetist – alates tema halvaendelisest sünnist kuni enneaegse surmani. Üksildane, omapärane ja intelligentne neiu, kes on oma vanematele üksnes „kehvemat sorti poiss“ ning õdede ja venna silmis veider tüütus, otsib lohutust raamatutest ja loodusest, loomade ja lindude seltsist. Kalvinistliku perekonna moto „Moriens sed invictus“, suremas alistumata, on kohane epitaaf julgele Janetile, kelle vankumatus ja äge vastuseis oma loovuse aeglasele lämmatamisele teeb temast tänapäeva kirjanduse ühe meeldejäävaima kangelanna. Elspeth Barker mängib elegantselt tähendustega, põimib nõtkesse proosasse tabavaid tähelepanekuid ja jutustab loo, mis on nii tumedalt traagiline kui ka aukartustäratavalt kaunis.

Inglise naiskirjaniku Daphne Du Maurier (1907-1989) nimi pole eesti lugejale päris tundmatu, ehkki ennekõike teatakse teda kui režissöör Alfred Hitchcocki kuulsate ekraniseeringute "Linnud" ning "Rebecca" kirjandusliku algallika loojat. Käesolev romaan, mille maaliliseks fooniks on vana Prantsuse loss ja tegevusajaks aasta 1955, on üks autori tuntumaid ja tõlgitumaid teoseid (samuti ekraniseeritud) ning seda võiks lühidalt nimetada teisikuromaaniks. Ent põneva hoogsa süžee arendamine pole autorile omaette eesmärk; romaanil on ka psühholoogilist usutavust ning sügavust; peategelase teiseks meheks olemisega kaasneb kogu aeg vastutusemotiiv – uute, võõraste tegude ja neist tulenevate tagajärgede suhtes.

Etnograafilisi ja lingvistilisi materjale Fjodor Tumanski Peterburi kubermangu kirjelduses. Käesoleva publikatsiooni puhul on silmas peetud vajadust laiendada vadja ja isuri etnograafia allikalist baasi. Publitseeritav materjal peaks olema eelkõige tõhusaks lisaks seni teada olnud nappidele andmetele vadja ja isuri rahvarõivaste arhailisemast ilmingust, pakkudes vähemal määral uusi andmeid ka kommete ja uskumuste kohta. Ühtlasi täiendab see pisut ka lingvistide käsutuses olevaid vadja ja isuri keele vanemaid kirjalikke ülestähendusi.

"Andrus Ansip on mees, kellest võitluskaaslased räägivad kui usaldusväärsest kamraadist, meeldivast suhtlejast ja suurepärasest organisaatorist. Oponendid aga neavad teda maapõhja, väites, et tegemist on diktaatori, silmakirjateenri ja pika viha pidajaga. Neid vastandlikke seisukohti uurivad siinse raamatu autorid peategelase abita, jättes lugeja otsustada, mis neist on tõele lähemal. Raamatu jaoks on korraldatud sadu usutlusi. Teiste seas võtavad sõna Ansipi kaaslased koolist ja sõjaväelaagrist, kaastöötajad EKP Tartu rajoonikomiteest ja Tartu Kommertspangast, äripartnerid, Ansipi valitsuste ministrid. Autorid on läbi töötanud tuhandeid lehekülgi riigi- ja eraarhiivide materjale, äriregistri dokumente ning rahvusraamatukogu säilikuid. Üksnes Tartu linnavalitsuse Ansipi-aegsetele dokumentidele oli ligipääs raskendatud. Lisaväärtust annavad mõned salajased seni avaldamata dokumendid ning kirjavahetused. Veel on raamatusse põimitud Ansipi paljude lähikondsete intrigeerivad reaktsioonid autoritega suhtlemisel."

Õpik kutsekoolide remondilukksepa eriala õpilastele. Raamat sisaldab põhilisi andmeid tööstusseadmetest ja nende kulumisest, kulumise ennetamise ja kõrvaldamise abinõudest ning viisidest, remonditööde teostamise meetoditest ja võtetest. Raamatus tuuakse normatiivseid andmeid, esitatakse remonditeenistuse ja remondimajanduse organiseerimise aluseid ettevõtetes, käsitletakse seadmete moderniseerimise küsimusi.

1917. aasta oli murranguline ka eesti rahva elus. Filosoofiakandidaat A. Vahemetsa on seda perioodi põhjalikult uurinud. Arhiivimaterjalidele ja memuaaridele toetudes on ta andnud omanäolise käsitluse Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni ajajärgust Tallinnas. Publitsistlik käsitluslaad teeb raamatu huvitavaks paljudele lugejatele.

Michael ja Ellis kasvavad üles 1960ndate Oxfordis, aga see pole keepide ja tornide akadeemiline Oxford, vaid autotehase ja töölisklassi oma. Jõesuplusi, rattasõitu ja luulet täis poisipõlvesuvesid kaitseb Ellise ema usk, et ilu ja õrnus on kõigile lubatud, ka meestele. Aga kõik õrn ja ilus võib kergesti katki minna. Murdumise hääl on päris vaikne ja üldse mitte dramaatiline, mõtleb Michael. Kumbki mees püüab murtud südamega omamoodi toime tulla. Michael kogeb haiglakoridore mööda käies ja Lõuna-Prantsusmaal ekseldes, milline inimlik side ja kaastundlik solidaarsus võib tekkida võhivõõraste vahel. Ellis püüab oma südame killud turvaliselt pappkasti pakkida ja tal õnnestub ennast peaaegu veenda, et tal, nagu "Võlur Ozi" plekkmehel, polegi südant. "Plekkmees" on Sarah Winmani kolmas romaan. Tema sulest on varem ilmunud "Kui jumal oli jänes" ja "Imeliste sündmuste aasta".

Keda küll ei huvitaks see, mis toimub Maa sügavuses! Eriti tugevaks paisub huvi pärast suuri maavärinaid. Käesoleva raamatu autor, Saksa DV teadlane Horst Rast kirjeldabki Maa siseehitust ning maapõues toimuvaid protsesse, mille tagajärjel tekivad ülivõimsad loodusnähtused – maavärinad.

Hea lugeja, sa uurid praegu raamatut, mille kohta võib-olla hakkavad levima kuuldused, et see on „otse elust maha kirjutatud”, et kõik juhtus täpipealt nii ja ei kuidagi teisiti. Autor ei kavatse eitada, et ta toetus osaliselt tegelikkusele, millele muule tal ikka on toetuda? Aga mis ta sellest tegelikkusest teeb, see võib osadele tunduda „tõde ja ilu”, osadele aga mingi arusaamatu jamps. Isegi kui paistab, et tegu on tõestisündinud juhtumustega Poola Rahvavabariigis, siis tegelikult püüdis autor kirjutada raamatut noorusest, auahnusest, ebaõnnestumistest, armastuse haavadest, laste saamisest ja kõigest sellest vahvast ja valusast, mis noorusega kaasas käib. Ja sellised asjad juhtuvad igal pool ja igal ajal.

„Olgu jumal armuline süütalastele, kes alustavad oma elu! Noor inime, see on just nagu mägikits, külg ees peab ta ronima mööda elu püstloodis nõlvu, üles, üles, kõrgele, sinna, kust on vaade kogu maale, sinna, kus terendab viimane soolakas tarnatutt, kõige maitsvam kõikidest, sinna, kuhu pole roninud ühegi kitse jalg, maailm on kuri ja värviline: selle kurjuse võidavad nemad, uued inimesed, sest nemad jaksavad võidelda ja kui nemad enam ei jaksa, on nende kannule roninud järgmised põlved, järgmised lilitad ja adamid, oh, kas pole see maailm ikkagi targasti seatud…”

*

Lugesin seda lugu huviga. On ju igas eestlases peidus poolakas: Juhan Liiv oli Poola kuningas, Bruno Oja poola näitleja. Meenusid veel Marek Piegus, Pan Kleksi akadeemia ja kapten Kloss. Otse loomulikult tulid meelde ka Poola piraatkassetid, millest suurem osa küll vist valmistati Tallinnas. Mõneti on kirjanik Mudlum samasugune piraat – ta võtab pundi lihtsaid poolakaid ja teeb nendega, mida ise tahab. Väga lõbus!

Mart Juur

"Eesti iseseisvuse sünd" on unikaalne ühemehe teos eesti rahva visast võitlusest omariikluse eest ärkamisajast kuni Eesti Vabariigi sünnini.