Tehnoloogia aheldab meid töö külge nutitelefonide ja produktiivsusrakenduste, nagu Slacki ja Teamsi abil ning enamik töötajatest loeb nutitelefonis regulaarselt oma e-kirju; telefon on meil aga alati kaasas, seda ka õhtul pärast tööpäeva lõppu ja puhkusel. Kaugtöö populaarsuse kasv tähendab, et töö ja eraelu ei ole enam teineteisest eraldatud ning piir kodu ja töö vahel on hägune. Niisugune on meie uus töösõltuvust soosiv töömaailm; oleme tööga aina tihedamalt kokku seotud, tööpäevad on märkamatult veninud üha pikemaks ning läbipõlemist ja stressi on rohkem kui eales varem. See läheb aga nii organisatsioonidele kui ka töötajatele kalliks maksma. Pealegi on purustatud müüt, et töösõltlased saavad rohkem tööd tehtud. Töösõltuvus ei pruugi üldse väljenduda töötundide arvus. See on kõhus keerav tunne, mis ütleb sulle, et sa ei tohi puhata, et sa peaksid kogu aeg töötama.

Töösõltuvus tähendab ka süütunnet ja ärevust, mis teki­vad siis, kui sa parasjagu ei tööta. Isegi siis, kui sa füüsiliselt tööd ei tee, mõtled pidevalt e-kirjale, mille peaksid ära saatma, juurdled ees ootava tööprojekti üle või ketrad üha uuesti peas midagi, mis päeval tööl juhtus. See tähendab elu pidevas hirmus, et sa jääd millestki ilma – staatusest, rahast või tööst endast, kui sa tööd ei tee. Töösõltuvus ei mõjuta mitte ainult sind ennast, vaid ka sinu lähedasi – peret, kolleege, sõpru –, niisiis tuleb probleemiga tegeleda.

Malissa Clark käsitleb raamatus töösõltuvust laiemalt: ühest küljest aitab ta sul endas ja teistes ära tunda töösõltuvuse märke, kuid peale selle pakub mitmesuguseid võimalusi, kuidas aidata organisatsioonidel muutuda, hoolimata sellest, kas sa ise oled töösõltlane. Millised on ohumärgid, et sinu alluv või ülemus on töösõltlane? Mida ettevõtted valesti teevad? Mida nad õigesti teevad? Kas sinu organisatsioon toetab heaolu soodustavaid algatusi – sageli pari­mate kavatsustega –, kuid saadab samas töötajatele välja segaseid signaale selle kohta, mida asutuses väärtustatakse ja premeeritakse?

Raamat "Alati tööpostil" pakub innustust astuda samme tervislikuma töökultuuri suunas nii organisatsiooni kui ka üksikisiku tasandil. On aeg hakata arutlema, milline peaks olema uus ideaalne töötaja või milline on ideaalne töökoht. Organisatsioon võib olla üliedukas, väärtustades nii tulemuslikkust kui ka töötajate tervist ja heaolu.

Psühholoogi, psühhiaatrit ja USA üht parimat arsti Dr Charles Whitfieldi võib pidada lapsepõlvetraumadest ja sõltuvustest paranemise teerajajaks.

Tema teadustööd, raamatud ja teraapiagrupid on aidanud lugematul hulgal inimesi, kes on vaevelnud alkoholismi, narkosõltuvuse, posttraumaatilise stressi või valusate minevikutraumade käes. Kuid kõige rohkem on dr Whitfield andnud oma patsientidele ja lugejatele lootust: minevikuvalust ja hingekriipivatest traumadest on läbimõeldud sammude, kannatlikkuse ja teiste inimeste toega võimalik täielikult terveneda.

Sisemine Laps on see osa meist, mis on elav, energiline ja loominguline, see on meie Tõeline Mina. Kui seda osa lapsepõlves ei toetata või kui kogeme mis tahes väärkohtlemist, kerkib pinnale vale-Mina. Dr Whitfieldi raamat aitab vale-Mina ära tunda, ohvrirollist ja sõltuvusmustrite lõksust pääseda ning hingetraumadest terveneda. Nii saame taas ühenduse enda rõõmsa ja elu armastava Sisemise Lapsega, kellega koos on märksa lihtsam iseenda, oma tegevuste ja suhetega rahul olla.

Iga päev sisaldab arvukalt otsuseid. Katkematu sotsiaalne surve sunnib meid muutuma järjest paremaks ja osavamaks ning kütab üles ärevust. Paraku on täiuslikkuse nimel tehtud sammud sageli alusetud – need ei põhine teaduslikel tõenditel, vaid turundusnippidel ja meediamüral. Nii raiskame aega, energiat ja ka raha. See raamat juhatab teid läbi täiesti tavalise päeva, ärkamisest uinumiseni. Mõni otsustamist vajav asi on kergemat sorti: kas avaliku tualeti prill-lauale tasub istuda? Kuidas kõige paremini autot parkida? Kas kolleegi nähes auru väljalaskmine on hea mõte? Kas pärast seksi tuleks kaisutada? Teised aga on tõsisemad ja keerukamad: kas laps võib üksi kooli minna? Kas hommikuti tuleks end kaaluda? Kas liiga vähese lastega veedetud aja pärast peaks end süüdi tundma? Kas ikka peab iga asja pärast muretsema või tasub vahel võtta vabalt? Õnneks saab paljude igapäevaste otsuste jaoks abi teaduselt. Kui me teame, mida otsime, saame teha tõenduspõhiseid otsuseid. Kaalumist väärib iga samm, mis muudab päeva vähem hüplikuks, närviliseks ja stressitekitavaks. Võta vabalt. Timothy Caulfield on Kanada teadlane ja Alberta ülikooli professor, kelle erialaks on terviseõigus ja tervishoiupoliitika. Ta on avaldanud üle 350 teadusartikli. Caulfield on Kanada Kuningliku Seltsi, Pierre Elliott Trudeau fondi ja Kanada terviseteaduste akadeemia liige, teeb kaastööd ajakirjandusele, on avaldanud kaks menukit ning teinud kaasprodutsendi ja saatejuhina kaasa dokumentaalsarjas "Surma tüssamise käsiraamat".

Oma bestselleris "12 elu mängureeglit" aitas kliiniline psühholoog dr Jordan B. Peterson miljonitel lugejatel kaosest korda luua. Raamatus "Teispool korda" esitab aga Harvardi ja Toronto ülikooli tunnustatud professor 12 elupäästvat põhimõtet, mille najal vältida liigse turvalisuse ja kontrollimisega kaasnevaid ohte. "Teispool korda" kutsub üles tasakaalustama neid kahte põhiprintsiipi – kaost ning korda –, juhatades lugejat mööda kitsast teed, mis neid lahutab. Igal korrastatud seisundil, olgu ta kui kindel ja mugav tahes, on omad puudused, kinnitab Peterson. "Peale selle võib korrastatus, mida püüame maailmale kohaldada, muutuda kivistunuks – kuna me püüame jätta välja kõik selle, mida me ei tunne." Kui sedalaadi püüdlused lähevad liiga kaugele, hakkab meid ähvardama totalitarism, mida toidab iha täielikult kontrollida seda, mida ei ole põhimõtteliseltki võimalik kontrollida, leiab Peterson. "Meid varitseb oht hakata piirama kõiki psühholoogilisi ja sotsiaalseid muutusi, mis on vajalikud, et kohaneda pidevalt muutuva maailmaga. Ja nii seisamegi paratamatult silmitsi vajadusega liikuda korrast edasi – selle vastandisse, kaosesse." Peterson ütleb, et oma olemuselt on kaos anomaalia, uudsus, ennustamatus, transformatsioon, katkestus, sageli ka langus: see, mida pidasime enesestmõistetavaks, osutub ebausaldusväärseks. "Vahel ilmutab tundmatu end leebelt ja paljastab oma müsteeriumi kogemuses, mis äratab meis uudishimu, tõmbab meid vastupandamatult enda poole ja pakub huvi. See on iseäranis tõenäoline – ehkki mitte paratamatu –, kui läheneme tundmatule vabatahtlikult, distsiplineeritult ja hoolika ettevalmistusega. Vahel teeb ootamatu end ilmsiks kohutaval, äkilisel ja juhuslikul moel, nii et oleme ette valmistamata, laguneme koost ning suudame end koguda vaid läbi suurte raskuste – kui üldse." Sellest ei saa aga mingil juhul järeldada, nagu tuleks kaos elimineerida. Tundmatuga tuleb tegeleda tähelepanelikult ja seda on Peterson ka oma raamatus "12 elu mängureeglit" rõhutanud. "Kõik, mis jääb uuest puutumata, stagneerub ning elu, milles puudub uudishimu – see instinkt, mis tõukab meid tundmatusse –, on kindlasti eksistentsi vaesem vorm."