Nagu oma kuulsas ajasturomaanis "Effi Briest", jätkab nõtke sulega vanameister Theodor Fontane (1819-1898) indiviidi ja ühiskonna suhete kriitilist läbivalgustust ka siinsetes lühiromaanides. Esimeses viib autor lugeja tolleaegse suurlinna tegelikkusesse ning ironiseerib linnakodanluse tühisuse, paraaditsemise, eelarvamuslikkuse ning upsakuse üle, eine kujutab endast suure armastuse lugu, mis jookseb traagiliselt karile jäikade seisuslike vaheseinte tõttu.

Romaanis jutustatakse vaimukast narrusest, kavalst rumalusest ja hääbuva ühiskonna ülikombelisest liiderlikkusest.

Kolmanda osa tegevus haarab aastaid 1779-1783, s. o. perioodi, mil Hiiumaa rootslaste võitlus oma õiguste eest jõuab saatuslikku pöördepunkti: Katariina II 1781. aasta ukaasi alusel sunniti üle 1000 rootslase ümber asuma Dnepri alamjooksule. See sündmus koos oma eellooga ongi III raamatu teljeks.

Raamatute "Romanovid" ja "Jeruusalemm" autori uue põneva romaani tegevus toimub teise maailmasõja ajal Stalingradi lähedal palavas stepis, kus toimuvad 20. sajandi viimased suuremad ratsaväelahingud. Benja Golden, kes on Gulagis vangina kuritegude eest, mida ta pole teinud, ühineb kasakatest ja kurjategijatest moodustatud karistuspataljoniga, et võidelda sakslaste vastu. Temast saab ratsaväelane ning ühel 1942. aasta juulikuu palaval päeval saadetakse tema ja ta kaaslased enesetapumissioonile vaenlase tagalasse – aga kas nende seas on reetur? Ainus, keda Benja tõesti usaldada saab, on tema hobune Hõbesokk, aga armu pole tal sõjas kusagilt loota. Kümne päeva jooksul avanevad meie silme ees Benja sõda Lõuna-Venemaa steppides, Stalini sepitsused Kremlis, äge tundelahvatus Benja ja itaallannast meditsiiniõe vahel, Stalini tütre ja Nõukogude sõjakorrespondendi armulugu – see on rabav lugu kirest, vaprusest ja ellujäämisest, kus reetmist võib alatasa oodata, surm on vaid südametukse kaugusel ning armastus, olgugi põgus, pakub ainsat lunastust tapatalgutest.