Arvo Valtoni esimene romaan on ajalooline, jutustatakse mongoli valitsejast Tšingis-khaanist ning taoistlikust mungast Chang Chunist.

Nii baltisaksa kui ka eesti ajalookirjutus oli üsnagi arvuka eesti soost linnarahva ju peaaegu maha vaikinud. "Kolm katku" lõi mõra maarahva-müüti. Russow oli Baltikumis varase uusaja kõige väljapaistvam kirjamees. Ja kui teda tutvustati eesti kogukonnast võrsununa, siis näitas see, et siitmaa saksakeelne kõrgkultuur ei olnud üksnes Saksamaalt imporditud koloniaalkaup, vaid kerkis ka kohalike intellektuaalsete jõudude pinnalt. "Eesti" osa Eesti varases loos ei esindanud mitte ainult poolkeelsed võõrpäritolu kultuurikandjad, vaid ka jõulised omamaised isiksused ajaloo sügavuses. Kes polnud ei sakslased, rootslased ega õieti isegi enam eestlased kitsamas mõttes, kuid kes ometi kandsid oma vaimuga Eesti reaalset pidevust.

Kõvas köites raamat sarjast Eduard Bornhöhe teosed.

Romaanis näidatakse, kuidas peategelane Jakob Kadarik, püüdlik ja vaga kirstutegija poeg, tõuseb vaesest poesellist oma leivaisa väimeheks ja lõpuks äriomanikukski, tehes seda aga järkjärgulise lahtiütlemisega oma paremast minast. Tõusutee lõpeb nii varalise kui vaimse pankrotiga. Ajaliselt ulatub tegevus möödunud sajandi lõpust kuni käesoleva sajandi kolmekümnendatesse aastatesse.