See luulekogu on minu rännak läbi Assisi paikade, kus elu ja surm saavad üheks – olen ju minagi üks rändur teiste seas, kes on olnud vabamate jälgede otsingul kogu oma eluaja.

Luulekogumikku on koondatud kõik need luuletused, mis autori arvates ta senisest loomingust võiksid leida arvestamist ja avaldamist ka edaspidi ning seepärast kannab kogumik alapealkirja "Kogutud luuletused". Välja on jäetud värsid, mis tunduvad praegu väheküpseina kas kunstiliselt teostuselt või mõttejõu ebaselguselt ja löövuselt. Sisuliselt on silmas peetud autori loomingu peateema, töötava inimese, inimese-looja teema arendamist seoses autori vaadete ja ellusuhtumise kujunemisega.

Üksteises Ma tõele näkku vaadates näen sind Ja tunnen ära enda külma näo Kujutise, nagu peeglis mind Ta saadab sinus