Lugu Eestimaa naisest, kes võtab end töölt vabaks, et teha vaid seda, mida tegelikult tahab. Nii abistab ta põhumaja ehitamisel, müüb Pärnus keraamikat, sorteerib Austraalias postkaarte, sukeldub Lõuna-Hiina meres, seikleb Malaisias ja Laoses ning proovib ära taluelu Võrumaal.

Meie kõigi kohus on hoida elukeskkonda ning säästlikult kasutada rahvuslikku rikkust – kodumaa loodusvarasid. Ühtlasi tuleb igaühel õppida ja harjuda käituma loodushoidlikult oma igapäevaelus, nii kodus, koolis kui ka töökohas. Õpik jagab põhiteadmisi traditsioonilisest looduskaitsest ja loodushoiust ning on eelkõige mõeldud kutse- ja üldhariduskoolidele, kuid on kasutatav ka kaug- ja täiendõppes.

Käesolev raamat tutvustab kõiki kuni 1. oktoobrini 1971 Eestis kindlakstehtud laululinde, välja arvatud vareslaste sugukonda kuuluvad linnud, keda meil on 9 liiki. Lisaks autorite enam kui 20 aasta jooksul kogutud vaatlusandmetele on raamatu koostamisel käsutatud rohkesti erialases kirjanduses avaldatud andmeid ja mitmete teiste amatöörornitoloogide trükis avaldamata materjale. Teiste autorite andmete esitamisel viidatakse tekstis vastava töö autorile ja ilmumisaastale, mille järgi lugeja leiab raamatu lõppu paigutatud kirjanduse loetelust töö täieliku nimetuse ja avaldamiskoha. Autorid püüdsid käesoleva raamatuga meie rohkearvulisele ja üha kasvavale linnu- ja loodusesõprade perele tutvustada võimalikult palju sellest uurimistöödel ja linnuvaatlustel talletatud huvitavast materjalist, mida tuleb otsida raskesti kättesaadavast ornitoloogilisest perioodikast ja võõrkeelsetest raamatutest. Ühtlasi näitavad autorid iga linnuliigi juures, mida veel tema eluviisidest ning käitumisest ei teata, et sel teel õhutada aktiivsetele vaatlustele praeguste lünkade täitmiseks. Seega on käesolev raamat käsiraamatuks lindude tundmaõppimisel, kuid ka programmiliseks suunajaks lindude edasisel uurimisel, mis saab toimuda loodusevaatlejate-asjaarmastajate kaasabil.

Kuidas reisiti Eestimaal, Liivimaal ja Kuramaal enne raudtee tulekut? Mida nähti, millest oma reisikirjades kirjutati? Soome ajaloolane Seppo Zetterberg vahendab peamiselt sakslaste ja venelaste mälestusi ja reisimuljeid Balti provintsidest, kirjeldab toonaseid olusid mõisates ja postijaamades, linnades ja lossides, Tartus, Narvas, Riias ja mujalgi. 19. sajandi alguses läks Euroopas moodi vesiravi. Inimesed kogunesid merekuurortidesse, kus nad arstide järelevalve all suplesid, jõid tervistavat vett ning kosutasid üldiselt keha ja hinge. Kuurorte rajati Tallinna, Helsingisse, Dubultisse, Haapsallu. Noor Nikolai Karamzin, rännumees Faddei Bulgarin, inglanna Elizabeth Rigby, sakslastest koduõpetajad ja Tartu ülikooli professorid külastavad kuurorte ja kirikuid, losse ja mõisaid, sõidavad mööda olulisi maanteid Peterburist Riiga või Saksamaalt Peterburi ja kirjeldavad seda, mida näevad oma tõlla aknast ja millest teiste reisijatega räägivad. Mõnikord, harva küll, kirjutavad nad ka neist eksootilistest olenditest, keda juhtuvad nägema – kohalikest eestlastest ja lätlastest.