"Kirjad Elenalt" on tõsielulugu kuueaastase Elena võitlusest ajuvähiga. Elena elu viimaste päevade päevik, mille panid kirja tema vanemad Keith ja Brooke Desserich, oli algselt mõeldud tema noorema õe Gracie jaoks. Sellel päevikul on aga laiem kõlapind. Vanemad, kes õpivad tütre haigusega elama, võitlema ja leppima. Väike Elena, kes inspireerib oma vaprusega tervet kogukonda. Elu, mida elatakse päevhaaval, aga tõelise elujanuga. Päevik, mis peaks aitama kõiki lapsi ja nende vanemaid, kes on sunnitud sama läbi elama. Raamat, mis õpetab meid hindama igat hindamatut hetke, mida saame veeta koos oma lastega. Brooke ja Keith elavad praegu Cincinnatis koos tütre Graciega. Nende peamine "elukutse" on olla ema ja isa, kuid nad on sõprade ja pere toel loonud tütre mälestuseks organisatsiooni The Cure Starts Now (ravi algab nüüd), mis on pühendunud tööks Elena-taoliste laste ja nende vanematega.

"Igatahes oli naisel tol romantilisel ajal suurem mõju tööliste massile kui mehel. Eriti noorel naisel. Nad hakkasid teda jumaldama, uskuma temasse kui kõrgemasse olevusse, läkitatud kustki teisest ilmast neid rõhutuid ja vaevatuid päästma." Marta Lepp

Uute suundade rajajana on A. Seppo toonud pöörde raskete luu- ja põletushaigete ravis. Tema teooria ja praktika on tunnustatud paljudes juhtriikides, tema juurest said abi patsiendid eri maadest ja maailmajagudest. Oma ideede elluviimisel oli Seppo sunnitud võitlema kõikvõimaliku vastuseisu ja ükskõiksusega. Ka tema isiklik elu oli keerdkäikuderohke. Nii jätab "Vastuvoolu" eesti kultuurilukku jälje sellest mitmes mõttes erakordsest arstist, teadlasest ja inimesest.

Pole palju eesti teadlasi, kes on olnud samavõrra tuntud üleilmses teadusmaailmas ja rahvuskaaslaste hulgas kui Paul Ariste. Laia tuntuse nii ida kui lääne keeleteadlaste hulgas tõi talle eelkõige soome-ugri keeleteaduse taasrajamine Tartu ülikoolis pärast laastavat sõda ning ka soome-ugri rahvaste endi teadlaste koolitamine Tartus. Sellega kaasnes arvukate ekspeditsioonide korraldamine. Eriti pühendunud oli Paul Ariste vadja keele, rahvaluule ja kultuuri uurimisele ning selle jäädvustamisele tulevaste põlvede tarvis. Selle kõrval on ta eesti keele foneetika kui teaduse rajaja ning arvukate tööde autor, mis räägivad eesti keele sõnavara päritolust, keelekontaktidest, eesti keele uurimise ajaloost ja paljust muust, ka mustlaste, juutide, setude ja rannarootslaste keelest ning kultuurist. Paul Ariste on mälestuskilde avaldanud nii paljudes omaette artiklites kui ka põiminud neid muudesse kirjutistesse. Süstemaatilisemalt hakkas ta mälestusi kirja panema 1978. aastal ning jätkas seda mõnel järgneval aastal. Kirjutamisaega arvestades on neis üsna avameelselt ja temale eriomases nauditavas stiilis käidud läbi elutee sünnist kuni 1950. aastate alguseni; hilisemat aega jäävad kajastama tema seni käsikirjas olevad päevikud. Mälestuste lõppu on kirjutaja soovil lisatud kaa astate 1948-1950 masendavates oludes kirja pandud "Mõni sõna enese kirjanduslikust tegevusest", mis küll osalt kordab hiljem kirjutatut.