Toomas avas silmad ja kuulis heinu kahisevat oma pea ja külje all. Ta esimene mõte oli, et magab jälle oma sepikojas põhuhunnikul. Siis aga nägi ta, kuidas katuse pilude vahelt paistis sisse heledat valgust, ja talle meenus otsekohe, et on heinaküünis, kuhu öösi Kaiemäelt selle Veneküla tüdrukuga oli tulnud. Tõsi, tüdruk isegi magas siinsamas ta kõrval heintel, sasitud juustega pea ta parema õla najal. Ning nüüd juba meenus talle kõik, mis siin oli juhtunud. Siis aga liigutas ka tüdruk ennast. Ta oli nähtavasti ergu unega, tõstis pea ja vaatas ringi. Kargas äkki istuli ja hüüatas: "Jumal!"