"Kultuuriajaloo ülesanne" on kogumik, mis koondab Johan Huizinga (1872–1945) olulisimad artiklid ja ettekanded. Huizinga on Hollandi ajaloolane ja kultuurikriitik, kelle tööd ja sõnavõtud on kujundanud olulisel määral nii kultuuriajaloo uurimisvõimalusi kui ka tollase Euroopa kriitilist mõtestamist. Tema loomingut iseloomustab huvide paljusus, selle keskmes on küll kultuuriajaloo küsimused, ent need piirnevad vahetult antropoloogia, filoloogia, psühholoogia ja filosoofia teemadega. Käesoleva valiku on koostanud ja sissejuhatusega varustanud Huizinga loomingu üks paremaid tundjaid tänapäeval, Amsterdami ülikooli professor Joep Leerssen. Tegu on esindusliku antoloogiaga, mis on suurepärane teejuht Johan Huizinga mõttemaailma.

"Mir Iskusstva" oli vene kunstnike rühmitus või ühing, mis tekkis 19. sajandi lõpul ja sai tuntuks samanimelise ajakirja ning näituste kaudu. Ühing kuulutas oma eesmärgiks otsida kunstis uusi teid ning lõi lahku vene kunsti juhtivatest jõududest peredvižnikutest ja Kunstide Akadeemiast. Rohkete illustratsioonide ja reprodega raamat annab ülevaate rühmituse tegevusest ja selles tegutsenud kunstnike loomingust.

Piiblitekstid pakuvad huvi ennekõike usklikele, kuid ka ajaloolased on süvenenud vana ja uue testamendi maailma, et luua nende põhjal ettekujutus ajast, mil sündisid suured tsivilisatsioonid. Kuigi piiblilugude ajaloolisust ei saa enamasti tõestada, võivad need tugineda tegelikult toimunud sündmustele. Seetõttu otsivadki näiteks geoloogid jälgi veeuputusest, millest jutustab Noa laeva piiblilugu. Kliimateadlased ja bioloogid püüavad kindlaks teha, milliste sündmustega võiks seletada Egiptust kimbutanud nuhtlusi. Piibliteadlased murravad pead isegi selle üle, milline looduskatastroof võis hävitada Soodoma ja Gomorra. Kas piiblilood paradiisist, Moosesest ja Noa laevast võivad olla tõsi? Uurime lähemalt arheoloogide avastatud leide. Vana testament räägib juudi rahva kujunemisloost. Tegelikkus on keerulisem ning selgub, et juutide minevikust on üllatavalt vähe teada. Kuidas nägi välja Vahemere piirkond piiblis kirjeldatud sündmuste ajal? Vanad potitükid ja mesi annavad uusi teadmisi tolle aja kultuurist ja kliimast. Ajaloolased kalduvad arvama, et Jeesus oli ajalooline isik, kuid muus osas lähevad nende seisukohad Jumala ja Inimese Poja elust lahku. Kitsekarjuse poolt 1947. aastal Surnumere lähedalt leitud kirjarulle nimetati sajandi avastuseks. Nende tekst sisaldab iidse Juudamaa kohta väärtuslikku teavet. Teadlased murravad pead, kas juutide rangetel kommetel ja rituaalidel, näiteks ümberlõikamisel ja koššertoidul, võivad olla hügieenilised tagamõtted. Keskajal võis kirikuis leiduda meie mõistes lausa pornograafilist kunsti. Miks preestrid siivutuid teoseid talusid ja need isegi heaks kiitsid?

"Taasleitud aeg" on viimane, seitsmes köide Marcel Prousti 2500-leheküljelisest romaaniseeriast "Kadunud aega otsimas". Kogu selle hiigeltervikuga on eesti lugeja seni tutvuda saanud kahe "näidisproovi" kaudu -- need on juba klassikaliseks saanud Leili-Maria Kase tõlge "Swanni armastusest" ja Tiina Indriksoni tõlge "Soodomast ja Gomorrast". Oma saatesõnas kirjutab tõlkija Tõnu Õnnepalu: ""Taasleitud aeg" on teatud mõttes suurromaani kokkuvõte ning essents. Üks mina jõuab selles äratundmiseni oma minast, laienedes ja universaliseerudes tohutult oma otsingute käigus, muutudes kõigi minaks -- ning kaotades seeläbi nii oma isiklikkuse kui teatud mõttes ka oma tähtsuse. Mis jääb, on kunst, inimese teekond; ja mis jääb teha meil kui lugejatel, on samuti sellele teekonnale, oma mina otsimise ja kaotamise teekonnale asuda. Marcel Prousti "Taasleitud aeg" aga võib olla meile sellel teekonnal kui mitte suureks abiks, siis vähemalt heaks kaaslaseks."