Raamatus on püütud visandada kontuurpilt rahvusliku teadlaskaadri tekkimis- ja arengukäigust, eestikeelse teadusliku kirjanduse kujunemise episoodidest ning rahvuslike teadusinstitutsioonide ellukutsumis- ja arenguloo fragmentidest. Mõistagi on see kõik tihedalt seotud sajandite jooksul Eesti alal arenenud ladina-, saksa- ja venekeelse teaduskirjanduse ning teadustegevusega. Tähelepanu on koondatud eesti keele rakendamisele kõrgharidus- ja teaduskeelena, rahvusliku professionaalse teadlaskaadri ning teadusasutuste kujunemisele.

Kuidas öelda tihastele, et praegu läks pesitsuse vaatlemine untsu, aga näe, hooaeg kestab ja tehke uuringu jaoks uuesti? Teie ees on lood Eesti tippteadlastest, kes on pidanud maadlema äparduste, konkurentide, kolleegide, sõprade ja vahel ka suurte eeskujudega, toime tulema kiusu ja intriigidega ning parandama iseenese valeotsustest tingitud vigu. Tegijal juhtub nii mõndagi ja osa juhtunust paistab tagantjärele vaadates päris koomiline. „Teadlane miiniväljal“ annab aimu teadustöö varjatud raskustest, millest edukultusele keskendunud maailmas suurt ei räägita. Samas saadab raamat sõnumi teadusele sõrme andnud noortele: te pole oma mures üksi, teie komistuskivid on samasugused nagu akadeemikutel. Miks siis mitte õppida teiste vigadest? Oma komistuskividest, äpardustest, apsudest ja miiniväljadest räägivad Jüri Allik, Leho Tedersoo, Kristi Vinter-Nemvalts, Rein Taagepera, Tiiu Koff, Enn Tõugu, Karin Kogermann, Tiit Tammaru, Maarja Kruusmaa, Els Heinsalu, Ülo Niinemets, Birute Klaas-Lang, Kaupo Voormansik, Andra Siibak, Mari Moora, Jaan Ginter, Marko Mägi, Kristjan Kask, Urmas Kõljalg, Katrin Tiidenberg, Tõnu Esko ja Tarmo Soomere. Virgo Siil on Eesti teadusajakirjanik ja ajakirjandusmagistrant, kes on avaldanud teadusuudiseid ERRi portaalis Novaator ja juhtinud Tartu ülikooli ajakirja Universitas Tartuensis.

Vaba Akadeemia raamatusarja esimese raamatu aluseks on Vabas Akadeemias peetud astronoomialoengud. „Tänapäeval ei piisa taevakehade kirjeldamiseks enam sellest, kui astronoom istub teleskoobi kõrval, vaatab palja silmaga okulaari ja kirjutab või joonistab üles, mida ta teleskoobis näeb. Taevakehade vaatlemiseks tuleb kasutusele võtta väga keeruline tehnika, kuid ka sellest jääb väheks, sest vaatlusest saame vaid arvude rea. Selleks et aru saada, mida need arvud tähendavad, tuleb sageli appi võtta teoreetiline füüsika. Ja kui tahame teada saada taevakehade või isegi kogu Universumi minevikku või tulevikku, tuleb meil tegelda uuritavate objektide matemaatilise ja füüsikalise modelleerimisega, sest inimese eluiga on kaugelt liiga lühike, et näiteks tähtede evolutsiooni vaatlustega kindlaks teha. Samas võib evolutsioon teinekord liigagi tormiline olla, näiteks supernoovades. Kõik see teeb mitteastronoomile tänapäeva astronoomiast arusaamise keeruliseks. Raamat ongi kirjutatud eesmärgiga, et taevastest protsessidest oleks lihtsam aru saada.“

Autor käsitleb igakülgselt elu, eriti mõistusliku elu tekkimise tõenäosuse, võimalikkuse ja arengu probleeme universumis. Lähtepunktideks on mateeria üldise arengu seadused, kosmogoonia, astronoomia, planetoloogia, füüsika, keemia ja bioloogia mitmesugused avastused. Käsitlemist leiavad Maa-väliste tsivilisatsioonide olemasolu ning nendega kontakti loomise võimalused kaasaja teaduse ja tehnika tasemel või tulevikus. Kirjutatud üldarusaadavas, isegi põnevas vormis, jäädes aga seejuures range teaduse pinnale.