32 teadustööd, mille seletamiseks anti noortele andekatele teadlastele aega vaid kolm minutit. Lugemise ajal tasub käepärast hoida ka nutiseade ja ruutkoodilugeja rakendus: ettekannete juurest viivad lingid videosalvestisteni ning tööde juurde kuuluvate helifailide, animatsioonide ja lisamaterjalideni. Raamatu lõpuosa sisaldab näpunäiteid ja koolitusmaterjale neile, kes peavad oma teadustööd tutvustama mitteteadlastest publikule.

Autorile omases ladusas käsitluslaadis tutvustatakse tähtsamaid metalle ja mittemetalle, nende ühendeid ning sulameid. Elementide ja ühendite kasutusalad on esitatud keemia kui teaduse arengu taustal. Vaadeldakse nende tähtsust tööstuses, kosmonautikas, tuumaenergeetikas, põllumajanduses ja meditsiinis. Käsitletakse kuuma- ja korrosioonikindlaid, ülitugevaid ja ülikergeid sulameid, magnetmaterjale ning teisi eriomadustega aineid. Kirjeldatakse uusi tehnoloogilisi meetodeid. Pakub huvi laiale lugejaskonnale.

Aastal 2015 puhkenud pagulaskriisi järelkaja viis Johannes Krause'i ja Thomas Trappe'i mõttele kirjutada teadusprisma abil raamat suurtest migratsioonilainetest, mis on meid eelajaloolisest ajast saati kujundanud. Kuigi esimesest pöördelisest migratsiooni­lainest on möödunud tervenisti 8000 aastat, hakkavad alles nüüd vaikselt selguma selle täpsemad üksikasjad. Seda suuresti tänu arheogeneetikale, noorele teadusharule, mis on küll alles tuult tiibadesse saamas, kuid on hoolimata sellest juba pakkunud määratul hulgal uusi teadmisi. Teadmisi näiteks igihaljast Balkani marsruudist ning iidsetest konfliktidest, mis on rännetega paratamatult kaasnenud, kuid paljust muustki. Sisserändajad on Euroopale jätnud kahtlemata tuntava jälje. On ju migratsioonilugu ka haiguste ajalugu – olgu selleks kas või katk, mis ulatub tagasi kiviaega. Kole taud tappis küll nagu loogu, ent sillutas samas teed inimestele, kelle järeltulijad juhatasid sisse pronksiaja. Kuigi "Meie geenide pikk reis" puistab põnevaid argumente nii migratsiooni poolt kui ka selle vastu, jõuavad autorid tõdemusele, et liikumine on inimese põhiloomuses. Nad on veendunud, et ka tulevikus on meie arengu peamine mootor üleilmne ühiskond, mis on aastatuhandete jooksul end juba korduvalt õigustanud. Eelkõige siin, Euroopas. "Meie geenide pikk reis" on kahe autori koostöö vili. Johannes Krause kuulub arheogeneetikas maailma tunnustatuimate asjatundjate hulka ning on Jena Max Plancki inimajaloo uuringute instituudi direktor. Kaasautori Thomas Trappe´i ülesandeks oli Krause´i tarkusevaramu ühtseks jutustuseks põimida, nüüdisaja konteksti paigutada ning päevapoliitiliste vaidlusküsimustega siduda.

Kui COVID-19 pandeemia lahvatas, oli seda justkui raske uskuda. Veel 2020. aasta talvel kinnitasid Maailma Terviseorganisatsiooni eksperdid nädalate kaupa, et kiiresti leviv nakkus ei ole pandeemia, vaid "enneolematu haiguspuhang". Hetkeks, mil planeedi kõrgeimad ametnikud tunnistasid, milline mikroobne tõusulaine oli meid tegelikult tabanud, olid sellesse enam kui sajad tuhanded hinged üle maailma nakatunud. Saatus, mis ootas veel miljoneid ees. See haigustekitaja paljastas kõik meie varjatud nõrkused ja pikalt ignoreeritud probleemid. Kui 19. sajandi koolerapuhangu ajal loobiti tänavatel arste kividega ning vihased massid põletasid maha karantiinihaiglaid, siis nüüd läksid käiku tatti pritsivad süljenäärmed ning terariistad, et lõigata läbi meditsiinipersonali autorehvid. Ajal, mil näpuga näidati hiinlaste, metsloomade, müstiliste laborite, poliitiliste vaenlaste ja kahtlaste rahvusvaheliste autoriteetide peale, levis viirus lakkamatult edasi. Kui kohutavalt tuttav see kõik oli. Tunnustatud teadusajakirjanik Sonia Shah räägib pandeemiate loo, vaadatuna läbi inimkonna panuse. Nende tulevik, nii nagu ka minevik, on tihedalt seotud meie omaga. Patogeen, mis põhjustab järgmise pandeemia, hiilib juba täna meie keskel. Me lihtsalt ei tea veel selle nime ega päritolu. Nimetagem seda "koolera lapseks", sest tõenäoliselt läbib seegi haiguspuhang kooleraga sarnase tee. Just koolerast, haigusest, mis tapab kiiresti, saab raamat alguse. Sissejuhatuseks räägib autor loo kaasreisijast, mis juhtus aastal 2013 teel Haitilt Floridasse, nentides, et esmalt tunneb nakatunu end üsna hästi. Kohe nii, et hommikul veel korralik einegi pintslisse pista, et seejärel mööda tolmuseid, löökauke täis teid hotellist lennujaama seigelda. Kuigi tapja pruulib väsimatult soolestikus edasi, maitseb ka lennujaama kohviku saiakene päris hästi. Alles siis, kui nakatunu oli end lennuki vahekäigust läbi pressinud ning kergelt räsitud istmele maandunud, katkestas koolera julmalt tema reisi. Kui lennufirma töötaja oli desinfitseerimisvahendite järele tormates ülejäänud reisijatele selgituseks hüüdnud, et "Üks mees pasandas end täis", polnud enam mingit kahtlust, mis oli kooleraepideemiast räsitud Haitil just juhtunud.