Jaan Kaplinski ja Tõnu Õnnepalu kirjad detsember 2020 - juuli 2021.

See kirjavahetus sai alguse raamatu "Vaimu paik" kirjutatud intervjuust-eessõnast. Kui see tehtud sai, pani Jaan Kaplinski ette, et võiks ju veelgi kirjutada ning neist kirjadest ehk kunagi ka omaette raamatu teha. Nii kestiski see jutuajamine kirja teel peaaegu kuni Jaan Kaplinski lahkumiseni – 2020. aasta detsembrist järgmise aasta juulini.

Jaan Kaplinski ja Tõnu Õnnepalu kirjavahetus on nauditav lugemine. Kaplinski ütleb ühes oma kirjas, et kirjanduses meeldibki talle kõige enam see, mida võib nimetada intelligentseks lobisemiseks: "Võibolla selline intelligentne lobisemine on ka midagi, mis meil aitab elumere laenetel uppumata ulpida ja ehk neil laenetel kõndidagi, nagu mõned seda olevat teinud." See "lobisemine" on antud tandemi puhul muidugi väga tuumakas – on parasjagu vaimset tulevärki, kus püssirohtu kokku ei hoita ja kus vajadusel teineteisele ka säravalt oponeeritakse. See on avatus ja lähedus kõrgeimas astmes, teemadeks surm, elu ja kõik sinna juurde kuuluv. Selliseid kirju saabki vahetada ilmselt vaid korra elus. Väga isiklikud küsimused põimuvad neis läkitustes ümbritseva maailma suurte teemadega. Palju on juttu loodusest, aga ka religioonist, kirjandusest, keelest, ajaloost... Jaan Kaplinski pääle mõeldes: kui keha järjest hapramaks muutub ja juba läbi kumama hakkab, lööb vaim seda kirkamalt särama. Tõnu Õnnepalu on talle väga hea vaimupartner, teineteisele ollakse kaks võrdset hingehoidjat. Üha rahutumas maailmas pakub raamatu rahulik, vaatlev iseloom suurt rõõmu ja hingekosutust.