Kes kardab Aafrikat? Raamatu autor Anna-Maria Penu igatahes mitte! Tema teravast sulest on ilmunud jõuline, ühiskonnakriitiline, ent samas ka tundlik ning emotsionaalne ilukirjanduslik teos, mis viib lugeja endaga kaasa rännakule Ugandasse – maale, kus lokkab vaesus ja poliitiline korruptsioon, kus tugevalt sissejuurdunud traditsioonid võivad varjutada kaine mõistuse, kus ühiskondlik hukkamõist on kerge tulema ja kus keegi ei taha tegelikult teada, mida sellest kõigest arvab üks valgenahaline naisterahvas, kes on tööle tulnud kohalikku päevalehte.

Kuidas reisiti Eestimaal, Liivimaal ja Kuramaal enne raudtee tulekut? Mida nähti, millest oma reisikirjades kirjutati? Soome ajaloolane Seppo Zetterberg vahendab peamiselt sakslaste ja venelaste mälestusi ja reisimuljeid Balti provintsidest, kirjeldab toonaseid olusid mõisates ja postijaamades, linnades ja lossides, Tartus, Narvas, Riias ja mujalgi. 19. sajandi alguses läks Euroopas moodi vesiravi. Inimesed kogunesid merekuurortidesse, kus nad arstide järelevalve all suplesid, jõid tervistavat vett ning kosutasid üldiselt keha ja hinge. Kuurorte rajati Tallinna, Helsingisse, Dubultisse, Haapsallu. Noor Nikolai Karamzin, rännumees Faddei Bulgarin, inglanna Elizabeth Rigby, sakslastest koduõpetajad ja Tartu ülikooli professorid külastavad kuurorte ja kirikuid, losse ja mõisaid, sõidavad mööda olulisi maanteid Peterburist Riiga või Saksamaalt Peterburi ja kirjeldavad seda, mida näevad oma tõlla aknast ja millest teiste reisijatega räägivad. Mõnikord, harva küll, kirjutavad nad ka neist eksootilistest olenditest, keda juhtuvad nägema – kohalikest eestlastest ja lätlastest.

"Prantsusmaa. Ajalugu seiklustes" on isikupärane ja haarav jutustus, millest õhkub autori elu jooksul kogutud tarkust ja kirge. Siin ühinevad romaanikirjaniku stiil ja õpetlase sügavad teadmised. Kohati naljakasse, pidevalt üllatavasse jutustusse pole kuhjatud fakte ja aastaarve, selle asemel loob autor Prantsusmaast hämmastava sümfoonilise panoraami Gallia ja Rooma aegadest kuni liikumiste #MeToo ja Black Lives Matter ning kollavestide ja Covid-19 aastateni. Kirjaniku Prantsusmaal elamise, töötamise ja reisimise aegsed seiklused ning avastused seovad müstilise rännaku ajas ja ruumis maalähedaste kogemustega. Sõja- ja revolutsioonistseenid Provence’i tasandikest Pariisi slummide ja bulvariteni ning mõned tegelased – Caesar, Karl Suur, Louis XIV, Napoléon Bonaparte, kindral de Gaulle – võivad olla tuttavad, kuid kõiki näidatakse siin veidi teises valguses. Paljud teised sündmused, kohad ja inimesed ei ole Prantsusmaad käsitlevates ajalootekstides kunagi varem esinenud – aurumasin gooti katedraalis, hiiglaslik puu Prantsusmaa keskpunktis, salapärased katsed kippuda autori elu kallale… Ligi pool sajandit uurimistööd ja kondiauruga liikuval kaherattalisel ajamasinal – jalgrattal – läbitud viiskümmend tuhat kilomeetrit – nii on valminud see raamat, mida lugedes võivad paadunumadki frankofiilid ehk imestada, kas nad ikka üldse tunnevad seda terra incognita’t Euraasia läänepoolses servas, mis praegu kannab nime Prantsusmaa. Graham Robb on sündinud 1958. aastal Manchesteris, õppinud ja ka töötanud Oxfordis Exeteri kolledžis. Ta on kirjutanud Prantsusmaa ajaloost ja kirjandusest. Eesti keelde on seni tõlgitud tema Whitbreadi auhinna võitnud biograafia "Victor Hugo" (Varrak, 2000), nii Duff Cooperi kui ka Kuningliku Kirjandusühingu Ondaatje auhinnaga pärjatud "Prantsusmaa avastamine" (Varrak, 2010) ja "Pariislased" (Varrak, 2012), mille eest autasustas Pariisi linn teda linna aumedaliga. Graham Robb elab Inglismaa ja Šotimaa piirialal.