Ballaadromaan käsitleb võõrsile sattunud noore munga põgenemist vangistusest, ta elu metsa- ja sooüksinduses, heitlusi iseenda ja vaenuliku ümbrusega. Tegevus toimub XVII sajandi algusaastate sõjast, katkust ja näljast laastatud Eestimaal, mil rahvus oli hävimise äärel ja iga inimene teise jaoks haruldus.

"Nüüd siis on kirjanikud absoluutselt vabad!" röökis Usmer pimedusse ja tühjusesse. "Kirjandus on nüüd lõpuks ometi vaba kohustusest olla moralist, dissident, rahvavalgustaja, koduõpetaja, ajalooline mälu, dissident, seksuaalinstruktor, pastor, rahvuslane, internatsionalist, antikommunist, konspiraator, lipukandja, tulehoidja, saladuste laegas… Aga kirjandus ei oska saabunud vabadusega midagi peale hakata, kirjandus tunneb ennast armetult ja lindpriilt. Kirjandus on nagu masendunud töötatööline, kes pargipingil istudes vaatab, kuidas oma „Mercedeses” kihutab mööda koolivend, kes nüüd on metalliärimees või pornokinotööstur! Kurat! Parim kirjanik on surnud kirjanik! Aga meie jätame järele alles pärast letaalset lõpplahendust!"

Tegelikult on ka tema "Isade maas" (1935) loodud pilt Vabadussõjast paratamatult gailitlik ja kindlasti veidi teistsugune kui tõsine teaduslik vaade ajaloosündmustele. Siin on keskmes huvitavad seigad, üksikud episoodid "kolmanda kompanii" võitlusteelt. Aga üldpilt, mis raamatut lugenul Vabadussõjast jääb, on ometi kokku vabadussõjalik, kindlasti saab siit aimu just sellest, kuidas täpselt tuli võit Vabadussõjas. Gailit oli ka ise sõjas, teenides sõjakirjasaatjana – ja seda niihästi Vabadussõjas kui ka Esimeses maailmasõjas.

"Telefon helises. Küll helises ikka kiledalt, kurivaim ning visalt ja valjusti, lausa vihaga. Teravad signaalid puurisid mu pealuust läbi ja torkisid ärritavalt kuulmiskeskust. Ei jätnud järele, no mitte ei jätnud...Kes pagan võis üldse teada, et ma tagasi olen? Sõitsin ju lennujaamast taksoga koju ja vankusin sedamaid voodisse - seitse nädalat seal, see pole naljaasi, pealegi kui ollakse juba jõudnud kuldsesse keskikka. Võib-olla valeühendus?..."