Eerik Kivirähk ärkas hommikul ägedast südamekloppimisest. Külm higi kattis tema otsaesist, kogu tema keha värises nagu palavikus. Ta avas silmad, kuid õudne unenägu ei tahtnud ikka veel lahkuda. Äsjane lämbumishädaoht sügavas maa-aluses kestis edasi. Ta ei suutnud kuidagi tajuda oma ümbruse reaalsust. See nagu ei olnud tema kodu, vaid mingi võõras, ebatõeline ning peletav kong. Selles ei olnud ühtegi pidet, millest tema kõikuv enesetunne oleks võinud kinni haarata.

Veel enne, kui end kajutipõrandalt püsti jõudsin ajada, oli mulle selge, et miin. Muud see olla ei võinud. Kui ma just hiljuti laevaga Karlshamnis demagnetiseerimas käisin, siis võis küsimuse alla tulla ainult tavaline sarvedega.

"Läänemere isandad" viib meid Eesti muinasaja ühe kangelaslikuma peatüki juurde: aega, mil Läänemerd valitsesid kartmatud viikingid. Ja jutt pole ju mitte üksnes Skandinaavia asukaist, ka Eesti oma pika ja käänulise rannikuga oli viikingite asuala, meie esivanemad olidki needsamad kartmatud meresõitjad, tõelised Läänemere isandad. Küllap kuulsaim episood meie muistsest viikingiajast on seotud Sigtuna vallutamisega 1187. aastal. Sellestki ajaloolisest sündmusest on juttu "Läänemere isandates". Autor oli romaani ilmumise eel teinud tublisti eeltööd arhiivides ja muidugi kohapeal ning on saavutanud üldajaloolise pildi edasiandmisel kiiduväärse tulemuse: asjalikke kirjeldusi leidub romaanis nii saarlaste muistse elu kui uskumuste ja palju muu kohta.

Vilde parimaks teoseks peetav "Mäeküla piimamees" (1916) on jutustus vaesest talupojast Tõnust, tema iseteadvast naisest Marist ja rikkast mõisahärrast. See on lugu kokkulepetest, iseendaga toimetulekust, väärikusest, mõtlematuse hukatusest ja saatuslikust armukolmnurgast. Raamatu lugemise teevad nauditavaks Vilde kirjeldusoskus ja metafoorid. Selle raamatu peaksid kindlasti uuesti kätte võtma ka kõik need lugejad, kellel kunagi koolipingis vastav teos kohustuslikus korras juba läbi on loetud – positiivseid üllatusi on palju.