Igal ajastul on oma tondilood. Tondidki vananevad ja lähevad moest. Ja enamasti ei jää õudusromaanide autorid kirjanduslukku püsima. Mary Shelley "Frankensteinil" oli rohkem õnne. Kirjutatud gooti õudusromaanide vaimus – "et lugeja pelgaks tagasi vaadata, et veri ta soontes tarretaks", nagu märgib autor eessõnas –, sai teosest ometigi midagi rohkemat: enese teadmata pani autor aluse uuele žanrile. "Frankensteinil" õnnestus olla maailma esimene avaldatud teaduslik-fantastiline romaan.

«Ah...» ütles Lecter teravalt, pöörates näo naise põikpäisusest pettununa kõrvale. «See on ebaoluline. Mis on kõige esimene ja kõige olulisem, mida ta teeb; mis vajadus sunnib teda tapma?» – «Viha, sotsiaalne tõrjutus, seksuaalne frust…» – «Ei.» – «Mis siis?» – «Ta himustab. Faktiliselt himustab ta olla samasugune nagu teiegi. Himustamine on tema loomuses. Mismoodi me hakkame himustama, Clarice? Kas me otsime asju, mida himustada? Püüdke vastata.» – «Ei. Me lihtsalt...» – «Ei. Täpselt niimoodi. Meie himustamine algab sellest, mida näeme iga päev. Kas te tajute, kuidas juhuslikult kohatud inimeste pilgud libisevad teist iga päev üle? Ja kas teie silmad ei ihalda mõnd asja?»

Kalle Kurg on valinud ning Triin Sinissaar tõlkinud prantsuse ja inglise keelest 22 klassikalist hirmu- ja õuduselugu, mille autoreiks on peamiselt 19. sajandist ja varasemastki tuntud kirjanikud (Balzac, Defoe, Scott, Irving, Warren, Dickens jt). Jääb lugeja otsustada, kas inimene elabki kinnimüüritud toas, kus valitsevad jubedad intriigid, seletamatus ja uskumatud juhtumid või on ta selle toa ehitanud oma mõtteilma.

Kogumikus on kolm päevateemalist ja kaks ajaloolist jutustust ning üks muinasjutt. Jutustusest "Nõiavits" kiirgub kodusoojust ja põlvkondade järjepidevuse turvalisust. Kahes järgmises tänapäevaloos valutab autor südant tõusikluse, sellest tuleneva südametuse pärast ning lastekodulapse kiivakiskunud lapsepõlve pärast. Nii ajalooainelistes jutustustes kui ka muinasjutus on ilmne rõhk eetikaprobleemidel.