Rootsi peaministri Olof Palme mõrv 1986. aastal on tänaseni lahendamata ja üks kummalisemaid sündmusi Rootsi ajaloos. Kui endine diplomaat, ärimees, filmimees, ajakirjanik ja kirjanik Jan Stocklassa seda omal käel uurima asus, viisid jäljed ta Rootsi ühe kõige kuulsama krimikirjaniku ja ajakirjaniku Stieg Larssoni arhiivini, mis oli pärast Larssoni surma seisnud kümme aastat unustusehõlmas. Arhiiv sisaldas 20 kastitäit materjale ja sellest selgus, et ka Larsson oli Palme mõrva uurimisega põhjalikult tegelenud ja ka politseile vastavaid vihjeid teinud, paraku aga tulutult. Stieg Larsson oli võtnud erilise luubi alla Rootsi paremäärmusluse ja jõudnud sealtkaudu oletuseni, et Palme tapmise taga ei ole üksikkurjategija, vaid Rootsi paremäärmuslased koos Lõuna-Aafrika Vabariigi (LAV) eriteenistusega. Kõigi aegade üks intelligentsemaid ja tuntumaid Rootsi peaministreid Olof Palme oli vastuoluline isiksus, kõrgklassi sots, kelle põhihuvi oli välispoliitika, kuhu ta aktiivselt sekkus, soetades endale sel moel palju vaenlasi. Paremäärmuslikud ohvitserid pidasid teda KGB agendiks, kes tahab Rootsit venelastele maha müüa. Samas tundis Palme huvi LAV-i apartheidirežiimi relvatehingute vastu, mille taga oli tegelikult USA, kes kartis tehingute avalikuks tulekut. Larssoni arhiiviga tutvunud Stocklassa kaldub seda teooriat toetama. Ta jätkab Larssoni ootamatu surma tõttu poolelijäänud tööd ja usub, et mõrvarite leidmine ei ole enam kaugel, kui vaid Rootsi politseil oleks tahtmist nad üles leida. Käesolev raamat on kirjutatud haarava põnevikuna, kus autor selgitab oma samme ja kohtub uurimise käigus võimalike mõrvarite ja eriteenistuse agentidega, et tõele lähemale jõuda. Stocklassa on Stieg Larssonile väga tänulik ja leiab, et ehkki maailmas on ilmunud Stieg Larssoni kriminaalromaane üle 80 miljoni eksemplari, on ta siiski suurema ja tähtsama panuse andnud uuriva ajakirjanikuna.

Levinud arusaama kohaselt saavutas Hitler võimu üksnes omal jõul, evimata püsivamaid sidemeid. Kuid milleks ta siis vajas kitsast, pidevalt tema käsutuses olnud "maagilist siseringi", kuhu, erinevalt Stalini omast kuulus ka üllatavalt palju naisi? Missugust rolli mängisid need inimesed tema era- ja poliitikaelus ning kas ei olnud need tänaseni vähe tähelepanu pälvinud sidemed Hitleri võimu tegelik allikaks? Veidi pärast Eva Brauni biograafia ilmumist võttis 2010. aasta kevadel Heike B. Görtemakeriga ühendust Hitleri pikaaegse usaldusaluse, õhuväeadjutandi Nicolaus von Belowi poeg, kes otsekui möödaminnes mainis: "Ma olen selles ringis üles kasvanud." Tema sõnul ei lagunenud Hitleri ja Eva Brauni sisering sugugi pärast 1945. aastat – sidemed jäid kauaks püsima ka Saksa Liitvabariigi aegadel. Peeti kirjavahetust, käidi üksteisel külas ning pidulikematel puhkudel korraldati suuremaid kokkutulekuid, hoolitsedes veel aastakümneid pärast Hitleri surma tema mälestuse püsimajäämise eest. Kes olid need mehed ja naised, kes kuulusid pikki aastaid diktaatori lähiringkonda? Mil viisil olid nad sattunud võimu keskmesse? Kuidas toimis see õukond, kuhu kuulusid mitte Saksa Riigi mõjukad ja rikkad, vaid pigem väikekodanlikust keskklassist ning poolkriminaalidest koosnev seltskond? Millist kasu ammutasid usaldusisikud oma lähedastest suhetest võimsa füüreriga ning millises valguses paistab nüüd nende isiklik süü ja osalus? Kuidas nad elasid pärast natsionaalsotsialistliku diktatuuri kokkuvarisemist ning kui palju oli neil lisaks minevikupoliitika teatrilavale mõjuvõimu ka Saksamaa Liitvabariigi või SDV poliitikale? Nendele ja paljudele teistele seni küsimata küsimustele pakub vastuseid Görtemakeri "Hitleri õukond", mis on kirja pandud varem avalikkusele kättesaamatuks jäänud allikmaterjalide, muu hulgas isiklike arhiivide põhjal.

Giacomo Casanova (1725‒1798) on küll tuntud oma võrgutaja maine poolest, ent pealiskaudsetest seksuaalsuhetest kaugemale vaadates leiame eest intellektuaali, osava petise, viiulimängija, kirgliku rännumehe, kirjaniku ja isegi võimaliku spiooni, keda valgustusajastu ergas vaim üha uutesse seiklustesse kandis. Harvardi Ülikooli kirjandusuurija Leo Damrosch on ajalooallikatele tuginedes teinud ära põhjaliku töö, et täiendada Casanova enda autobiograafias "Histoire de ma vie" ("Minu elulugu") jutustatud lugu ajaloolise konteksti ja lisamaterjalidega. Lugejail on Casanovaga kaasas käies võimalik näha sügavamale teda saatvatest kuulujuttudest, saada kujutluspilt 18. sajandi Euroopast ning lisada tähenduslikke kihte teadmistele selle vastuolulise veneetslase avantüüride kohta.

Algul mereröövel, hiljem kardinal ja siis juba paavst. Lugu Baldassare Cossast, esimesest Johannes XXIII-st, kelle kohta räägitakse, et ta liialt nautis elu. See on tõsi: too pontifex oli tõesti elunautija ja suur patune. Lugu, mida siin jutustatakse, on sedavõrd hämmastav, et enamikul lugejaist tekib õigustatult küsimus: kas tõesti võisid niisuguseid asju korda saata