1957. aastal Rumeenias sündinud ja praegu Berliinis elaval saksa kirjanikul Herta Mülleril on selja taga juba ligi kolmekümneaastane loomepõlv, kuid laialdase tuntuseni jõudis ta just viimati ilmunud “Hingamise kiigega”, mis mängis olulist rolli ka tema nimetamisel Nobeli preemia laureaadiks. Suurepärases nüüdisaegses proosastiilis, milles iga sõna muutub omaette poeetiliseks sümboliks, kõneleb Herta Müller tõsielust inspireeritud loo Teises maailmasõjas stalinistliku režiimi poolt represseeritud Transilvaania (Siebenbürgeni) sakslasest Leopold Aubergist, kes veetis viis aastat Gulagi vangilaagris. Sügava osavõtlikkusega kirjeldab autor seitsmeteistkümneaastase noormehe hirme ja änge, mis vaevasid teda oma vähest vara grammofonikohvrisse pakkides, loomavagunisse astudes ja laagri troostituse keskel elades. Tavapäraste koonduslaagristseenide asemel annab Herta Müller edasi just esmapilgul lausa tähtsusetutena tunduvaid detaile ja pisikesi seiku, mis ometi õõnestavad vangide inimväärikust ja tuimastavad neid järk-järgult võimukandjate kontrolli all. Küllap suudab autor selle raamatuga lugejaid jahmatada mitte niivõrd jõhkruste kui just psühholoogiliste nüanssidega. Raamat põhineb teise Transilvaania saksa soost kirjaniku Oskar Pastiori ja paljude tema kaasmaalaste, sealhulgas Herta Mülleri ema mälestustel.