Nagu oma kuulsas ajasturomaanis "Effi Briest", jätkab nõtke sulega vanameister Theodor Fontane (1819-1898) indiviidi ja ühiskonna suhete kriitilist läbivalgustust ka siinsetes lühiromaanides. Esimeses viib autor lugeja tolleaegse suurlinna tegelikkusesse ning ironiseerib linnakodanluse tühisuse, paraaditsemise, eelarvamuslikkuse ning upsakuse üle, eine kujutab endast suure armastuse lugu, mis jookseb traagiliselt karile jäikade seisuslike vaheseinte tõttu.

Saksa kirjanduse klassiku Theodor Fontane (1819-1898) romaan on maailmakirjanduse võluvamaid pärle. Effi abieludraama kaudu annab autor koloriitse maalingu preisiliku ajavaimu ahistavast konventsionaalsusest, mis muudab inimesed hüpiknukkudeks ja lämmatab inimliku õnne.

Veetlev 23-aastane Prue Shackleton ihaldab elult märksa rohkemat kui turvalisus ja konventsionaalsus, mida talle pakub Londoni pankur Nigel Gordon ja mille poole ema teda suunab. Paraku Prue ei tea, mida ta õigupoolest soovib - aimama hakkab ta seda alles Cornwalli tuultest piitsutatud rannal, kohtudes erakliku ja saladusliku kunstniku Daniel Cassensiga ning tema süda alustab unustamatut reisi.

Noor biograaf Margaret Lea saab kirja ülipopulaarselt kirjanikult Vida Winterilt, kes soovib, et tema elust tõtt kirjutataks. Vida on oma biograafe ja fänne juba aastaid segadusse ajanud, jutustades igale küsijale oma elust erineva versiooni, vandudes sealjuures iga kord, et tegemist on puhta tõega. Margareti on Vida välja valinud selleks, et esimest korda täielikult ära rääkida oma tõeline lugu. Kuid ka Margaretil on oma lugu: ta sündis küll kaksikuna, kuid tema õde pidi surema, et Margaret saaks elama jääda. Aegajalt tunneb Margaret teispoolsuse aurat ning tugevat tõmmet oma teise poole järele, mida ta jääb igaveseks taga igatsema. Ka Vida jutustatud loos on kaksikud - kaks metsikut tüdrukut. Mida edasi, seda kummalisemaks see lugu läheb ning Margaret tunneb, et ta peab astuma vastu ka omaenda deemonitele.