Igal ajastul on oma tondilood. Tondidki vananevad ja lähevad moest. Ja enamasti ei jää õudusromaanide autorid kirjanduslukku püsima. Mary Shelley "Frankensteinil" oli rohkem õnne. Kirjutatud gooti õudusromaanide vaimus – "et lugeja pelgaks tagasi vaadata, et veri ta soontes tarretaks", nagu märgib autor eessõnas –, sai teosest ometigi midagi rohkemat: enese teadmata pani autor aluse uuele žanrile. "Frankensteinil" õnnestus olla maailma esimene avaldatud teaduslik-fantastiline romaan.

Pärast panoraamset "Sõda ja rahu" alustas Lev Tolstoi tööd uue teosega, mis pidi tulema elegantsem, lihtsama keelekasutuse ja vähema hulga tegelastega ning filosoofiliste kõrvalepõigeteta. Anna Karenina on psühholoogiline romaan Vene kõrgseltskonna elust ning üks 19. sajandi realistliku kirjanduse tähtteoseid.

"Kellavärgiga apelsinis" maalib Burgess hirmutava kujutluspildi tulevikuühiskonnast, kus vastanduvad peategelane Alex kui üksikisiku vägivalla kehastus ning riiklik, seadustatud vägivald. Alex on teismeline kurjategija, kes paneb oma kambaga toime jõhkraid tegusid. Ta satub vangi, kus kurjust püütakse temast meditsiiniliste manipulatsioonidega välja juurida. Lisaks noorukitekambale demonstreerib Burgess ka täiskasvanute maailma valelikkust, saamahimu ja ideaalitust. Teos lahkab igavest probleemi: kust tuleb kurjus? Kas see sünnib inimese loomusest, kasvatusest või ühiskonnast?