Ralf Kall on kirjutanud raamatu oma isa, Eesti ohvitser Karl Kalli märkmete põhjal ja kirjeldab nii minategelase isiklikku elu kui ka Eesti kaitseväe kujunemist, ajavahemikku K. Kalli sünnist kuni põgenemiseni üle tormise mere Rootsi. K. Kalli sõjaväelasetee algas kuulsa vabadussõja-aegse soomusauto "Kotkasilm" komandörina, ja on sümboolne, et hiljem autasustati teda Kotkaristiga. Enne Nõukogude vägede sissemarssi – mida ta Narva 1. jalaväerügemendis teenides nägi – oli K. Kall legendaarse kolonel Viktor Koerni autojuht. Raamatut ilmestavad haruldased fotod, mis jäid imekombel sõjast räsimata.

Tema Majesteedi õuedaam Anna Võrubova mängis 20. sajandi alguse Venemaal olulist rolli. Ta oli keisrinna Aleksandra Fjodorova lähim sõbranna, ühenduslüli Venemaa viimase tsaari Nikolai II perekonna ja Rasputini vahel. Kaasaegsed on iseloomustanud teda kui keisrinnale piiritult ustavat lihtsameelset neiut, õelavõitu endine peaminister S. Witte aga kui kõige tavalisemat inetut ja rumalat Peterburi preilit, kes "sarnaneb võitaigna-kukliga". E. Radzinski, mitmete Nikolai II aega käsitlevate teoste autor, nimetab aga Anna Võrubovat otsesõnu "Euroopa hiilgavaima õukonna salajaseks käskijannaks". Käesolev väljaanne on huvitav just seetõttu, et see sisaldab kaks Anna Võrubova päevikut – esiteks võltsitud "Päeviku", mille tegelikud autorid on kirjanik Aleksei Tolstoi ja ajaloolane Pavel Štšogolev, ja õuedaami tõelised memuaarid pealkirja all "Lehekülgi minu elust", lisaks Anna Võrubova ülekuulamise protokolli Ajutise Valitsuse moodustatud Erakorralises Komisjonis. Vale-päevik on kirjanduslikult meisterlik ja fantaasiarohke teos, kirjutatud Venemaa viimase tsaari ning tema perekonna mustamiseks.

Ernst Jaakson on üks kõige kummalisema saatusega riigiametnikke Eesti ajaloos. Tema lahkumine Eestist Ameerikasse 1929. aastal on tagantjärele omandanud müütilise värvingu. Jaakson sõitis San Franciscosse diplomaatilise õpipoisina, kuid jäigi USA-sse ja temast sai Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse kandja Nõukogude okupatsiooni ajal. Legendaarne oli ka ta kojutulek 1992. aastal, kui taasiseseisvunud kodumaal tähistati esimest korda Eesti Vabariigi sünnipäeva. Alates 1965. aastast kehastas Jaakson oma isikus Eesti Vabariigi niitpeeneks kulunud juriidilist eksistentsi, mis alatasa ähvardas katkeda. Isegi Jaaksoni pikaealisus mõjus mütoloogilise seigana: tema ei tohtinud ju enne Eesti taasiseseisvumist surra, sest ta oli viimane elusolev Eesti Vabariigi ametlik diplomaatiline esindaja välismaal – järelikult ka Eesti Vabariigi diplomaatilise esindatuse ja üleüldse tema rahvusvahelise olemasolu tagatis. Niikaua kui Jaakson oli elus, oli olemas juriidiline Eesti Vabariik.

Eesti bibliofiilia ja raamatuloo almanahh jätkab bibliofiilia põhimõtete ja ajaloo tutvustamist meie ja poolakate vaatevinklist. Käsitletud on Eesti Julgeolekupolitsei salajaste otsimiskirjade muutumist haruldasteks väljaanneteks. Analüüsitakse üht olulist käsikirjalist leidu, eesti XX sajandi alguse raamatulugu, eestikeelseid õpikuid Nõukogude Venemaal jt probleeme.