"Lasnamäe-Beginnings and endings" a hardcover art book by Marita Liivak. The artist's experience of growing up in an infamous neighborhood is now gathered and printed into a book with beautiful images. Read about the stories behind the images and find remarks and additional tales previously untold by the artist.

Kataloog kaasneb Kumu kunstimuuseumi näitusega "Arhiivi ja arhitektuuri vahel. Neeme Külm, Krista Mölder, Taavi Talve” (17.09.2016–19.02.2017). Neeme Külm, Krista Mölder ja Taavi Talve on peamiselt Tallinnas tegutsevad ja erinevates meediumites töötavad kunstnikud. Kunstnikke ühendab keskendumine ruumile ja selle kogemisele ning käsitlusvõimalustele. Neeme Külm (1974) on installatsioonikunstnik, kelle loomingut iseloomustavad kohaspetsiifilised ja ruumi manipuleerivad teosed. Krista Mölder (1972) on kaamerapõhiselt, peamiselt fotomeediumis töötav kunstnik. Tema tundlik ja detailne käsitlus toob kadreeringu kaudu esile pildina jäädvustatud keskkonna tunnetusliku ja poeetilise külje. Taavi Talve (1970) on olnud tegev meediakriitilises kunstnikerühmituses Johnson ja Johnson ning rakendanud oma soololoomingus arhiivset ja viitelist ainest varemgi. "Ruum on kahtlus: pean seda alalõpmata märgistama, määratlema; ta ei ole ealeski minu, teda pole mulle ealeski antud, pean ta endale vallutama.” (G. Perec, tlk A. Saar)

Rahvusvaheliselt tuntud eesti kaasaegse kunstniku mahukas kataloog annab ülevaate Toomiku loomingust 1980. aastate lõpust tänaseni. Sissejuhatuses tutvustatakse Kumu kunstimuuseumis toimunud näitust (08.03.–20.05.2007); seejärel käsitletakse Toomiku varasemaid teoseid – videosid, performance’eid, installatsioone ja maaliloomingut. Lisaks tekstidele Viktor Misianolt, Thomas McEvilley’lt ja Hanno Soansilt sisaldab kataloog Heie Treieri põhjalikku intervjuud kunstnikuga ning hulgaliselt reproduktsioone.

Raamat kaasneb Kumu kunstimuuseumi näitusega "Külm pilk. Hüperrealismi variatsioonid Eesti kunstis” (13.05.–09.10.2016). Näituse ja raamatu eesmärgiks pole olla kommentaar rahvusvahelise fotorealistliku kunsti foonil, vaid see uurib eesti hüperrealistlikku kunsti kui iseseisvat, kohalikele oludele ja ruumikogemusele tuginevat fenomeni. 1970. aastate keskpaigas ilmusid Eesti noortenäitustele teosed, mis olid maalitud ülimalt realistlikus laadis, aga midagi tundus nende juures justkui teisiti olevat. Laad, mis kiiresti leidis oma õige nime – hüperrealism –, levis noortekunstis kiiresti ning saavutas peaaegu koolkondliku tähenduse. Fotokunstilt laenatud kahemõõtmelise kujutusviisi imiteerimine ja uus motiivivalik tõi meie realismilembesse maalikunsti hoopis teistsuguse nägemise ja vaatamise kogemuse. See oli välispidiselt täpne ja kujutav, sisemiselt aga pärisreaalsust hülgav, vaid vahendatud ja töödeldud informatsiooni kasutav, ootamatult argine ja natuke kõle, romantiliselt kunstnikupositsioonilt distantseerunud.