BPE kirjastusel on valminud tõlge ühe suurima Portugali kirjanduse klassiku, José Maria Eça de Queirosi meistriteosest “Isa Amaro kuritegu”. Romaani tegevus langeb 1870. aastatesse ja see kirjeldab värvikalt elu ühes riigi provintsilinnas. Selleks on valitud Leiria, kus autor enne diplomaatilise tööle asumist ise mõnda aega kohaliku nõukogu juhatajana töötas. Nagu pealkirjastki ilmneb, on teose põhirõhk kirikul, mille kirjeldamisel autor värvidega ei koonerda: Leiria ülempreester läheb pärast kalaõhtusööki “lõhki”, samal ajal kui naabrite juures käib vägev sünnipäevapidu. Vaja on leida uus preester ja selleks saab Amaro (tõlkes: mõru), kes on tegelikult sattunud preestriametisse vastu omaenda tahtmist ning saanud koha Leiria kirikus ainult tänu oma aristokraatlikele tutvustele. Üüriliseks saab ta majja, kus perenaiseks on jõuka kirikumehe salaarmuke ja kus on abiellumisealiseks saamas “linna kõige ilusam tüdruk, ” kellele on juba silma visanud ka üks tõsiste kavatsusega noormees, vabamõtleja. Ei ole vist raske ette kujutada, mis suunas ja missuguse raginaga asjad liikuma hakkavad, ja tingimata tuleb meeles pidada, et katoliku kiriku vaimulikel tuleb jälgida ranget tsölibaati, mis tähendab, et neil ei tohi olla mitte mingeid intiimvahekordi naistega. Ligi viiesajal leheküljel kirjeldab autor igasuguseid kiusatusi ja pahelisust, seda kõike värvika tegelaskonna ja kavalate mahhinatsioonide taustal.

Ruth Rendelli kriminaalromaanis "Mõni luiskab, mõni sureb" lahendab mõrvajuhtumit Rendelli lemmikdetektiiv, Kingsmarkhami-nimelise väikelinna vanaldane elutark ja südamlik peainspektor Wexford. Rahvarohke popmuusikafestivali järel leitakse selle toimumiskoha lähedalt noore naise laip, ja mõistagi on juhtunu tagamaad hoopis teistsugused, kui algul paistab.

"Perekondlik asi" toob roima Nero Wolfe'ile koju kätte. Kuid keegi ei saa Wolfe'i majas karistamatult mõrva sooritada. Roimari tabamisest saab Wolfe'ile veel suurem auküsimus kui tavaliselt ning ta ei kohku tagasi millegi ees. Tõsine oht litsentsi kaotada, pogris veedetud nädalalõpp, suure poliitika ja korruptsiooni maile juhtivad niidiotsad – sõjateele asunud Wolfe'i ei pidurda miski. Tõeline süüdlane luurab aga lähemal, kui arvata osatakse.

See ei meeldinud talle. Tema alahuul kerkis hammaste vahele ja kulmude otsad tõmbusid järsult alla. Kogu tema nägu muutus teravajooneliseks ja rebaslikuks ja õelaks. Uksekell jätkas oma laulu. Minule see ka ei meeldinud. Kui külalised juhtusid olema Eddie Mars ja tema poisid, siis võidi mind lihtsalt sealoleku pärast külmaks teha. Kui tulid politseinikud, polnud mul neile pakkuda midagi peale naeratuse ja lubaduste. Ja kui tegemist oli Brody sõpradega – kui tal sõpru oli –, võisid need osutuda temast kangemateks meesteks. Blondiinile ei meeldinud samuti kellahelin. Ta tõusis järsult ja rehmas käega. Närvipinge tegi tema näo vanaks ja inetuks. Brody tõmbas minult pilku pööramata väikese laualaeka lahti, võttis sealt luust päraga automaatpüstoli ja sirutas selle blondiini poole. Naine tuli tema juurde ja võttis värisedes relva vastu. "Istu tema kõrvale," ütles Brody. "Sihi teda sellega, nii et seda uksest näha ei ole. Kui ta käitub kahtlaselt, siis tee, nagu õigeks pead. Me ei ole veel löödud, beebi." Raymond Chandler (1888-1959) on loetavamaid ameerika kriminaalromaani karmi koolkonna autoreid. Ta teoste paremikku ühendab minajutustaja eradetektiiv Philip Marlowe. Käesolevas romaanis palgatakse Marlowe lahendama väljapressimisjuhtumit, kuid tal tuleb tegemist teha hooopis mõrvade ja laipadega. Nagu ikka ripub ta elu mitu korda juuksekarva otsas, ent tänu leidlikkusele ja kainele mõistusele lõppevad kõik intsitendid siiski hästi