ULAG oli moodustatud ja organiseeritud eraosanike poolt, kuid sai majanduslikku tuge vähemalt kolme riigi valitsuselt. Nende lõppeesmärgiks oli üliefektiivne terroristidegrupp, mida äärmise vajaduse korral võinuks saata toetama Lõuna-Aafrika üha enam kõikuma löönud režiime. Organisatsiooni kontaktid välismaailmaga olid vähesed, kuid siiski olemas. Samuti oli Londonis üks peen klubi, kust tegelikult võis ULAG-i teeneid tellida. Siiamaani olid nad täitnud vaid ühe tellimuse ja selle tunnistajaks oligi Gunvald Larsson sattunud...

BPE kirjastusel on valminud tõlge ühe suurima Portugali kirjanduse klassiku, José Maria Eça de Queirosi meistriteosest “Isa Amaro kuritegu”. Romaani tegevus langeb 1870. aastatesse ja see kirjeldab värvikalt elu ühes riigi provintsilinnas. Selleks on valitud Leiria, kus autor enne diplomaatilise tööle asumist ise mõnda aega kohaliku nõukogu juhatajana töötas. Nagu pealkirjastki ilmneb, on teose põhirõhk kirikul, mille kirjeldamisel autor värvidega ei koonerda: Leiria ülempreester läheb pärast kalaõhtusööki “lõhki”, samal ajal kui naabrite juures käib vägev sünnipäevapidu. Vaja on leida uus preester ja selleks saab Amaro (tõlkes: mõru), kes on tegelikult sattunud preestriametisse vastu omaenda tahtmist ning saanud koha Leiria kirikus ainult tänu oma aristokraatlikele tutvustele. Üüriliseks saab ta majja, kus perenaiseks on jõuka kirikumehe salaarmuke ja kus on abiellumisealiseks saamas “linna kõige ilusam tüdruk, ” kellele on juba silma visanud ka üks tõsiste kavatsusega noormees, vabamõtleja. Ei ole vist raske ette kujutada, mis suunas ja missuguse raginaga asjad liikuma hakkavad, ja tingimata tuleb meeles pidada, et katoliku kiriku vaimulikel tuleb jälgida ranget tsölibaati, mis tähendab, et neil ei tohi olla mitte mingeid intiimvahekordi naistega. Ligi viiesajal leheküljel kirjeldab autor igasuguseid kiusatusi ja pahelisust, seda kõike värvika tegelaskonna ja kavalate mahhinatsioonide taustal.

Ma mõtlesin sellele, mida Owen Griffith oli öelnud. Varem või hiljem jõuab pimedas tulistatud lask sihile. See oli tabanud Mrs. Symmingtoni. Kõrvalt vaadates oli tema küll viimane, kellel võis saladusi olla. Tuleb tõesti tunnistada, et kogu oma terasuse juures ei olnud ta just kuigi sitke naine. Ta oli aneemiline ja niisugune klammerduja tüüp, kes kergesti kokku variseb.

Romaanis "Parv kahtlusaluseid" kohtub lugeja lord Peter Wimseyga, kes on Šotimaal puhkamas. Kaunis ümbruses on suurepärased tingimused kalastamiseks ning maalimiseks, millega Wimsey naabrid innukalt ka tegelevad. Wimsey meeleheaks ilmub aga peagi lagedale ka surnukeha. Dorothy L. Sayers paneb isekeskis pimesikku mängima terve hulga köitvaid kahtlusaluseid ja uuriojaid. Alibite asitõendite, kadumiste ja valede rägastikust kerkib esile arvukaid teooriaid selle kohta, kes kõigile närvidele käinud maastikumaalija maha lõi. Õigetel jälgedel on muidugi heatahtliku ja kahjutu olemisega, kuid sädelevalt teravmeelne ja -keelne lord Peter.